Kallist silmalõikusest ei pruugi kõigile abi olla

ReFocus Silmakeskuse silmakirurg Pait Teesalu on teinud kümneid tuhandeid silmaoperatsioone. Foto: Kristjan Teedema

Nägemist korrigeerivad silmaoperatsioonid koguvad üha suuremat populaarsust, ent meeles tuleb pidada, et vaid 20 sekundit kestev lõikus ei ole täiesti riskivaba ja ei sobi kõigile.

ReFocus silmakeskuse kirurgi Pait Teesalu laseri alt käib operatsioonipäeval läbi kuni kümme patsienti, kellel kõigil sooviks näha oma silmadega sama teravalt kui prillidega. Igal aastal kasvab patsientide hulk kuni kümme protsenti, kuna inimesed soovivad elada mugavamat elu ja rohkem on ka neid, kes seda kallist protseduuri endale lubada saavad.

Kui paljud eestlased sõidavad odavama hinna pärast silmalõikusele Leetu, siis Eesti kirurgide juurde sõidavad samal põhjusel soomlased ja rootslased.

Samas kinnitab Teesalu, et silmalõikus ei ole kõigile soovijatele sobivaks lahenduseks. Ligikaudu iga neljanda patsiendi jaoks ei ole laseroperatsioon piisavalt turvaline meetod prillidest või kontaktläätsedest vabanemiseks.

 «Kui me küsiksime silma käest, mida ta tahab, siis esimene asi, mida silm soovitaks on prillid, järgmine on laserlõikus ja viimasel kohal oleks kontaktlääts,» räägib Teesalu. Nimelt on tema kinnitusel kontaktläätsega viis korda suurem tõenäosus oma nägemine ära rikkuda kui laserlõikusega.

Ohtralt uuringuid

Enne operatsiooni on vaja teha 22 erinevat uuringut üheksa aparaadiga. Ainuüksi sarvkesta paksust määratakse kolme erineva seadmega. Muuhulgas tehakse kindlaks nägemisteravus, hinnatakse pupillide reaktsioone, mõõdetakse silma pikkust ning läbimõõtu, silmasisest rõhku jne.

«Sageli tulevad patsiendid meie juurde siis, kui nad enam kontaktläätsi kanda ei saa,» räägib silmakirurg. Kroonilistel läätsekandjatel tekib sageli kuiva silma sündroom, mille tagajärjel on silmad tundlikud, kuivad, sügelevad või punased.

Selliste muredega läätsekandjad ei pruugi operatsioonile pääsedagi. «Kui kontaktläätse kandjal on silm kuiv, siis silma epiteel paraneb halvasti ja võib tekkida tugevam põletik, mille tagajärjeks võib olla armistumine või hägustumine,» põhjendab Teesalu.

Silmanägemist korrigeeritakse laias laastus kahel viisil. Ühel juhul eemaldatakse mehaaniliselt või laseriga silmalt sarvkesta kõige pindmine kiht - epiteel, ja seejärel lihvitakse laseriga sarvkesta põhikihti. Teist operatsiooniviisi nimetab Teesalu «lapitehnikaks», mis tähendab, et  laseri või spetsiaalse metallist lõiketera abil eraldatakse lapike, kus epiteelile lisaks ka natuke põhikihti. Seejärel lihvitakse põhikihti ja asetatakse lapp omale kohale tagasi.

Lühinägelikkuse korral on silm liiga pikk või sarvkest liiga kumer. Silma sisenevad valguskiired painduvad liialt ja koonduvad võrkkesta ees, mitte võrkkestal. Nägemise taastamiseks lihvib kirurg sarvkesta keskelt lamedamaks ja õhemaks. Kaugnägelikkuse puhul lihvitakse sarvkesta ääri, et kumerust hoopis suurendada.

Haav tekib nii või teisiti

Olenemata operatsioonitehnikast tekib silma haav. «Aga epiteel kasvab alati tagasi ja paraneb tegelikult üsna kiiresti,» räägib Teesalu.

Kui operatsioonil kasutatakse epiteeli eemaldamise meetodit, siis kaetakse haav hiljem ajutise kontaktläätsega. «Kui sinna läätse ei pane, siis on see põrguvalus,» põhjendab arst. Lääts võetakse ära, kui epiteel paranenud ja ärritustunne kaob. «Epiteel paraneb kolme kuni viie päevaga, aga see aeg on suhteliselt ebamugav. Silm võib joosta vett ja karta valgust.»  Selleks, et nägemine muutuks selliseks nagu prillidega harjutud võib kuluda kaks kuni kuus nädalat. Nii palju aega kulub, et epiteel saaks tagasi esialgse sileduse. Seejuures tuleb selle lõikuse läbinud patsienti palju kauem jälgida, et näha, ega silma ei teki armkudet ega teki kõrvalnähte ravimitest.

Lapimeetodit kasutades jääb epiteel ise terveks, lõikehaav tekib vaid lapikese servades. «Kipitustunnet on kõige rohkem paar tundi. Järgmine päev need patisendid näevad enam-vähem saja-protsendiliselt,» lubab arst.  Silmakontrollis käiakse kolm korda – üks päev, üks nädal ja üks kuu peale operatsiooni.

«Tihti peale on soomlastega nii, et vaatame nad järgmisel päeval üle ja siis me neid rohkem ei näe,» tõdeb Teesalu. «Enamikul muidugi ei juhtugi midagi, aga igaks juhuks tuleb ikkagi kontrollis käia,» lisab ta.

Mis põhjustel patsiendi jaoks ebamugavamat epiteeli eemaldusega silmalõikust üldse tehakse?

Teesalu on tema sõnul on nii lapimeetod kui ka epiteeli eemaldamine pikas perspektiivis ühtmoodi efektiivsed, kuid sobivad erinevatele inimestele, erinevatele silmadele.

Näiteks sobib epiteeli eemaldusega operatsioon neile, kes tegelevad aktiivse spordialaga, kus on suurem tõenäosus silma traumeeerida.

«Lapimeetodi miinuseks on see, et lappi ei õmmelda kinni. Kude kasvab muidugi aja möödudes järjest tugevamini kinni, aga esimesel nädalal on see nagu märg tapeet. Nädala pärast sõrmega seda enam lahti ei saa,» räägib Teesalu. Kui aga peaks peale operatsiooni mõni tugevam silmatrauma tekkima, siis võib lapp paigast nihkuda või isegi ära tulla. Siis vajab silm taas operatsiooni, et nägemine terav oleks.

Sõltumata protseduuri tüübist võivad kuiva silma vaevused aga süveneda, sest osa sarvkesta närvirakke ja –kiude saavad vigastada. Seetõttu langeb silma pinna tundlikkus ja pisarate tootmine väheneb veelgi.

Kõige enam teeb Teesalu lapimeetodil FemtoLASIK silmaoperatsioone. See tähendab, et lapike lõigatakse silmast lahti femtolaseriga, mitte metallist noa moodi instrumendiga. Viimane näeb välja nagu höövel, mis vaakumrõngaga silmale kinnitub. Rõngas kinnitub silmale nii kõvasti, et verevool silmas peatub ja lapi lõikamise ajal inimene ei näe. Laser verevoolu silmas ei peata ning võimaldab ka lõigata õhemaid ja ühepaksuseid lappe.

Vaja võib minna korduslõikust

«Mida rohkem me sarvkesta kudet peame eemaldama, seda suuremaks muutuvad riskid. Seda rohkem esineb tüsistusena kuivsilmsust, tekkida võivad näiteks ka öised nägemishäired, kuma või halo asjade ümber,» selgitab Teesalu.

Lühinägelikkuse puhul on võimalik korrigeerida väikese riskiga kuni  miinus üheksat dioptrit. Teesalu kinnitusel saab korrigeerida ka suuremat miinust, aga seda õhemaks tuleb lihvida sarvkesta ja oluliselt suureneb kõrvalnähtude risk. Kaugnägelikkuse puhul on võimalik lihvida kuni pluss neli dioptrit, sõltub sarvkesta kujust.

Mida suurem on aga miinus, pluss või silinder, seda suurem on tõenäosus, et ühe operatsiooni järel täiuslikku nägemist veel ei saa ja protseduuri on vaja korrata. Seetõttu on silmakliinikut valides oluline teada, kas kliinik pakub paari aasta jooksul tasuta lisalihvimisi.

Miks lühinägelikkus mõnikord aastate möödudes ikka tagasi tuleb? Üheks põhjuseks on sarvkesta epiteeli paksenemine, teiseks aga silma jätkuv pikenemine.

Miks lühinägelikkus tekib? Seda ei oska täpselt vastata isegi tippkirurg. «Teooriaid on palju, aga kunagi ei ole inimesele võimalik öelda üheselt, mis põhjustel tal lühinägelikkus tekkis,» ütleb Teesalu. Seetõttu ei ole võimalik üheselt öelda ka, millal on kõige parem aeg laserlõikuse tegemiseks ehk millal silma kuju enam ei muutu. Tavaliselt stabiliseerub silma pikkuse muutumine 20-ndate eluaastate alguseks. Soovituslik siiski on, et prillide või kontaktläätsede tugevus ei oleks muutunud paari aasta jooksul. Operatsioone ei tehta alla 18 aastastele noortele.

Nägemisprobleeme aga seostatakse arvutitööga, pidevalt lähedale vaatamisega, mõne viirushaiguse ja pärilikkusega.