Tragöödia nurjunud operatsioonide ohvrite silmade läbi

Pärast äpardunud operatsiooni on Tereza uurinud palju meditsiinidokumente, aga ei tea ikka, missugune tulevik teda ees ootab.

FOTO: Erakogu

Skandaal Ida-Viru keskhaiglas (IVKH), kus üheksast patsiendist kolmel tekkisid pärast maovähendusoperatsiooni rasked tüsistused, mis ühel juhul lõppesid surmaga, ei kao ajalehtede veergudelt. Den za Dnjomil õnnestus vestelda ellujäänud kannatanute ja nende juriidilise esindajaga.

IVKH kodulehe järgi tegi seal esimese bariaatrilise operatsiooni, mis pidi lahendama rasvumise probleemi mao kirurgilise muutmise teel, sealse kirurgiakliiniku juhataja Jaak Lind 3. aprillil 2012. Operatsioonid, millest edaspidi jutt, tehti sama aasta kevadel ja suvel.

Kaks kannatanut, Irina D. ja Galina P. olid operatsiooni ajal 45-aastased, kolmas, Tereza J. 50. Kohtueelses vaidluses IVKHga esindab kannatanuid, nende hulgas ka surnud patsiendi perekonda, jurist Artur Pärnoja.

Jurist Artur Pärnoja arvates ei tekita kahtlusi tõik, et kõik kolm tema kaitsealust tulid IVKHsse, tundes end täiesti normaalselt, ning mõne päeva pärast viidi neist kaks väga raskes seisundis teise haiglasse.

Tema sõnul oli algul kõigile kolmele lubatud laparoskoopilist operatsiooni, mille kohaselt tehakse vaid väikesi sisselõikeid ega eemaldata osa maost. Siiski tuli Irinale ja Galinale pärast laparoskoopilist lõikust teha ka teine operatsioon.

Vastu patsiendi tahtmist

Kõige kurvemalt läks Galinal. Pärast kaht operatsiooni IVKHs viidi naine omaste pealekäimisel Tartu Ülikooli kliinikumi, kus ta pidi taluma veel mitut lõikust. Arstidel aga ei õnnestunud Galina elu päästa.

Irina sõnul veenis teda «kergele» operatsioonile minema kirurg Rutti Soomets, kes ütles, et valud seljas, mida patsient kaebas, on tal tekkinud liigse kaalu (165-sentimeetrise kasvu juures 130 kilogrammi, millest praeguseks on Irina kaotanud poole) tõttu.

Irinale tehti esimene operatsioon 12. juunil 2012, mis kestis kirjade järgi viis tundi. Kuna patsiendi soolte seinad olid liiga haprad, tuli käigu pealt laparoskoopia asendada lahtise operatsiooniga. Sotsiaalministeeriumi juures tegutseva tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (protokoll nr 29 13. detsembrist 2012) hinnangul oli see õige otsus. Aga operatsiooni ajal langes Irina koomasse. Miks? See on üks paljudest tumedatest laikudest haigusloos, mida on ametlikes dokumentides minimaalselt kajastatud.

Naise sõnul läks ta enne lõikust duši alla, kus libastus ja kukkus. Irina ei oska kukkumist ja operatsioonijärgseid tüsistusi täielikult seostada, kuid ühes on ta kindel: «Ma kaotasin hetkeks teadvuse, toibusin siis, läksin palatisse ja ütlesin doktor Soometsale, kes pidi Lindu assisteerima, et mul on paha olla ja ma loobun operatsioonist. Mis edasi juhtus, sellest kõike ma ei mäleta. Tean, et mind pandi vastu minu tahtmist operatsioonilauale. Kui ma hiljem doktor Soometsale ütlesin, et kavatsen nad kohtusse kaevata, sõnas ta, et ei saa minu keeldumissõnu kinnitada, sest kardab kaotada töö.»

14. juunil tegi Lind Irinale, kes oli veel koomas, kordusoperatsiooni. Selle näidustuseks oli anastomoosi häired ehk õmbluse seisukord, aga ka mao põhja nekroos ja keskseinandi (anatoomiline ruum rinnaõõnsuse keskosas, mis piirneb eest rinnaku ja tagant lülisambaga) põletik. Rinnakelmesse oli kogunenud mäda.

Niisugused tüsistused viivad sageli letaalse tulemuseni. Irina sõnul tuli ta koomast välja alles juuli algul Põhja-Eesti regionaalhaiglas.

Eksperdid on oma hinnangus korduvalt rõhutanud, et haigusloos puuduvad järelduse tegemiseks vajalikud andmed. «Haiguslugude ja teiste meditsiinidokumentide täitmise kvaliteet on lubamatult halb,» järeldab komisjon.

Komisjoni liikmed tulid järeldusele, et probleemid sooltevahelise anastomoosi ja nekroosiga võivad olla niisuguste operatsioonide juures tüsistusteks ja neid ei saa arsti veaks hinnata. Kuigi soolteprobleem õigel ajal kõrvaldati, jäi kõhu nekroos ning täielik lagu mao ja soolestiku vahel IVKHs diagnoosimata ja ravimata. Just see määras haiguse edasise kulu, põhjustades patsiendi tervise ja elukvaliteedi halvenemise. Ning see on raviviga.

Elu voolikutega

Ekspertidel tekkis arvamus, et kirurg ei suutnud väheste kogemuste tõttu õigeaegselt tüsistusi tuvastada. Nad soovitasid haiglal lõpetada bariaatriliste operatsioonide tegemine, kuni selgub ravi kvaliteet ning taastub usaldus, et kirurgil on piisavalt teadmisi ja praktilisi oskusi niisugusteks lõikusteks. Siiski pole komisjoni otsuse täitmine juriidiliselt kohustuslik.

Tallinnas elas Irina üle veel mitu operatsiooni. Tulemuseks on elu voolikutega, millest ühe kaudu läheb toit makku, ja teine, mis asub kõris, kogub sülge.

Praegu on naine täiesti töövõimetu, kuid loodab väga, et see nii ei jää. Tallinnas lubati tal taastada mao, söögitoru ja soolestiku tegevus, kuid tuvastati tromb. Enne pole uus operatiivne sekkumine võimalik, kui tromb on kadunud.

Irina räägib, et tunneb end väga halvasti: «Hiljuti läksin kööki ja kukkusin. Roomasin tuppa tund aega. Ma tahaks nii väga uue operatsioonini elada, aga ei tea, kas see õnnestub.»

Kolmas kannatanutest, Tereza ei soovinud üldse kõhnuda, kuid perearst ütles talle, et liigne kaal on probleem, millest tuleb vabaneda. Tema teataski naisele, et IVKHs hakati hiljuti maovähendusoperatsioone tegema.

Loe edasi paberlehest või Postimees Plussist!

Populaarne