Jalutul mehel pole haiglast kuhugi minna

Ratastool. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Jaanuari lõpus leiti Põltsamaalt mahajäetud majast kuuekümnendates aastates mees, kes viidi Tartu Ülikooli kliinikumi, kus tal amputeeriti mõlemad jalad. Nüüdseks on ta paranenud, kuid vajab hooldust. Segane on asjaolu, kes tema hooldusteenuse eest maksma peab — kas Põltsamaa linn, kust mees leiti, või Toila vald, kuhu mees viimati sisse oli kirjutatud.

Paar kuud tagasi Põltsamaa haigla lähedal asuvast tühjast majast leitud Eduardi jalad olid külmavõetud ning need tuli amputeerida, kirjutab Vooremaa. Nädal pärast operatsiooni saadeti mees hooldusravile Jõgeva haiglasse. Nüüdseks on ta haiglas viibinud üle viiekümne päeva ja otsest haiglaravi enam ei vaja.

Tavaliselt saadetakse sellisel juhul patsient koju, kus ta ise  ravitsemist jätkaks. Antud juhul pole see paraku võimalik, sest Eduard pole kuhugi sisse kirjutatud. Mees väitis, et elaski majas, kust ta enne haiglasseviimist leiti. Samuti pole tal Eesti kodakondsust. Sellisel puhul on sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et vältimatut sotsiaalabi peab andma omavalitsus, kelle territooriumilt kannatanu leiti. Ja et Eduard leiti Põltsamaalt, peaks temaga edasi tegelema Põltsamaa linnavalitsus. 

Kumbki omavalitsus meest enda omaks ei tunnista

Siiski pole Jõgeva haigla seni Põltsamaa linnavalitsuse sotsiaalosakonnast positiivset vastust saanud. Linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Kaire Bubins väitis, et praegu on olukord veel segane ning sellega tegeleb siseministeerium.

«Olen olukorraga kursis ning momendil peaks patsient olema kaitstud kohas. Küsitav on vaid, kes tema hooldamise eest maksma hakkab. Ilmselt on tegu n-ö auguga seaduses ja me pöördusime siseministeeriumi, et välja selgitada, kumma omavalitsuse patsiendiga ikkagi tegu on,» lisas Bubins.

Eduardi viimane registreeritud elukoht oli Toila vallas, kust ta paraku 2008. aastal registrist kustutati, sest tema elamisluba kaotas kehtivuse. Mees ise tunnistas, et jäi lihtsalt dokumentide vormistamisega jänni ja seetõttu pole tal seni ka Eesti kodakondsust. Ta on enda sõnul Venemaal sündinud, kuid juba paarikuusena koos vanematega Eestisse kolinud.

Põltsamaa linnavalitsuse ametnikud on veendunud, et antud olukorras on viga tehtud Toila vallavalitsuses. «Eduardi passi pikendati nii, et mehel puudus sissekirjutus. Tema elanikeregistrist väljajätmine on meie meelest Toila vallavalitsuse puudulik töö,» sõnas Põltsamaa linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja.

Toila vallavalitsus omakorda viitab aga seadusele, mille järgi peab hoolekandega tegelema omavalitsus, kelle territooriumilt abivajaja leitakse. Eduard kinnitas, et on Põltsamaal elanud mitu aastat ning sooviks samas linnas või selle läheduses edasi elada. Toilaga ei siduvat teda miski.

Sama kinnitas ka Toila vallavalitsuse registripidaja Lija Pojo, kes täpsustas, et passi ja elamisloa pikendamisega ei tegele vallavalitsus, vaid kodakondsus- ja migratsiooniamet. Veel lisas Pojo, et mõistab Põltsamaa linna muret. «Eks kõik loevad raha,» nentis ta. Tema sõnul on neilgi ette tulnud juhtumeid, kui nad nende vallast leitud inimeste hooldeteenuse eest maksma peavad.  

Haigla on hädas

Asjaajamine on kestnud juba enam kui kuu. Jõgeva haigla juhataja Peep Põdder rääkis, et on mitmeid kordi uurinud asja Põltsamaa linna sotsiaalosakonnast, rääkinud linnapeaga ning teavitanud olukorrast ka maavalitsust, kuid seni tulutult.

«Meie oleme kindlaks teinud, et praegu mees enam haiglaravi ei vaja ning haigekassa kulul saab ta siin viibida veel kaheksa päeva,» ütlesid Jõgeva haigla juht Peep Põdder ja haigla sotsiaaltöötaja Helbe Karukäpp eelmisel teisipäeval.

«Kas me tõesti peame viima patsiendi Põltsamaa linnavalituse sotsiaaltöötaja kabinetti?» esitas Põdder retoorilise küsimuse. Helbe Karukäpp lisas omalt poolt, et nad ei saa ju inimest tänavale visata. Nii haiglajuht kui sotsiaaltöötaja kinnitasid, et kuigi neil on ka varem samasuguseid juhtumeid ette tulnud, pole asjaajamine kunagi nii kaua aega võtnud.

Haigla juhtkond on teinud kõik endast oleneva, et Eduardile elukoht leida, kuid omavalitsused ei kipu oma seisukohtadest taganema ning püüavad seadusi endale võimalikult meeldivaiks lugeda, lootes, et vastutus veeretatakse ikkagi teise omavalitsuse kaela.

Samal ajal istub Eduard endiselt Jõgeva haigla palatis, loeb raamatuid ning ootab, millal ametkonnad konsensusele jõuavad ja talle lõpuks koha leiavad,  et ta oma elu normaalselt jätkata saaks, kuigi kahjuks ilma jalgadeta.