Eesti haiglad võitlevad vähiravi õiguse üle

Mitmed Eesti haiglad sooviksid vähki ravida. Foto: Marianne Loorents / SL Õhtuleht

Kuigi Eestis peaks olema vaid kaks vähiravikeskust, soovivad onkoloogilist ravi pakkuda teisedki, sest patsientidest just nagu puudust ei ole ja ka raha liigub.

Tartu Ülikooli kliinikumi kirurgiakliiniku juhi ja sotsiaalministeeriumi üldkirurgia erialakomisjoni liikme Urmas Lepneri sõnul on isegi kaks vähikeskust Eesti jaoks palju, kirjutab Meditsiiniuudised. «Euroopas loetakse parajaks, kui umbes miljoni elaniku kohta on üks vähikeskus. Siis on nii töökoormus, kogemuste pagas kui ka patsientide hulk piisav,» selgitab ta, kuid lisab, et ise pooldab ta siiski kahte keskust.

Eestis tehakse täies mahus onkoloogilist ravi praegu Tartu Ülikooli kliinikumis ja Põhja-Eesti regionaalhaiglas. Ida-Tallinna keskhaigla pakub kõiki vähiravivõimalusi peale kiirituse. Vähioperatsioone teeb ka Lääne-Tallinna keskhaigla. Laste onkoloogiline ravi toimub Tallinna Lastehaiglas ja Tartu Ülikooli kliinikumis.

Selleks aastaks on haigekassa onkoloogilisele ravile eraldanud umbes 47 miljonit eurot,­ mille eest saab ette võtta 11 625 juhtu. Kuna raha liigub selles vallas suhteliselt palju  ja ravi eeldab mitme eriala koostööd, tähendab see haiglatele märkimisväärset töömahtu, millest paljud tahaksid osa saada.

Pinnas oli ITK-le soodne
Ida-Tallinna keskhaigla võitles 2009. aasta sügiseks omale sotsiaalministeeriumist välja erikokkuleppe vähiravi pakkumiseks. Tee sinnani oli olnud pikk ja täis sotsiaalministeeriumi pidevaid äraütlemisi. Ministeerium põhjendas otsuseid erialakomisjonide arvamusega ning ITK juht Ralf Allikvee emotsioonide ja tiheneva konkurentsiga.

Näiteks 2006. aastal pelgas PERHi toonane ülemarst Andres Ellamaa Eesti Päevalehele antud intervjuus peale raviraha nappuse ka arstide liikvele minekut. Viimase suhtes oli tal õigus, sest mitu tuntud kirurgi, nagu Andrus Arak ja Rein Adamson, on tõepoolest regionaalhaiglast ITKsse läinud. Praegu on aga järjekorrad onkoloogi jutule pääsemiseks enam kui mõistlikud. Ambulatoorsele vastuvõtule saab nii PERHis kui ka kliinikumis mõne päevaga. ITKs tuleb arstile pääsemist oodata kaks nädalat. Statsionaarse ravi järjekorrad on poolteist kuni kaks kuud, kuid sõltuvad palju ka patsiendi seisukorrast.

ITK vähiravimaastikule tulekuga ei ole turg päriselt siiski veel paika loksunud. Põhja-Eesti regionaalhaigla meeskond on endiselt veendumusel, et Tallinnas peaks olema vaid üks haigla, mis kompleksset onkoloogilist ravi pakub.

ITK juhi Ralf Allikvee meelest ei rahulda PERH ja kliinikum siiski kõiki patsientide vajadusi. Tema sõnul hakkasid nad onkoloogilise raviga tegelema just sellepärast, et haiged ei jõudnud õigel ajal ravile. See probleem on tema sõnul säilinud.

Näiteks on puudu kiirenditest ja kiiritusravi ei saa seetõttu alustada sugugi alati kuue nädala jooksul pärast diagnoosi panemist, nagu peaks. Eestis on neli kiirendit: kolm PERHis ja üks kliinikumis. «Igal aastal lisandub 3500–4000 esmast patsienti, kes kiiritusravi vajavad. Ühe kiirendi koormuseks on arvestatud 300–400 esmast patsienti. Tartu ei tee endale nelja kanjonit. Ja kui teekski, siis Põhja-Eesti patsient läheb enne Soome kui sinna,» toob Allikvee näite. Ta tahaks oma haiglale kiirendi muretseda, kuid ei ole juba aastaid kiiritusravi osutamiseks luba saanud.

Kiirendite vähesuse üle kurdab ka kliinikumis töötav Lepner, kuid ta leiab, et need peaksid paiknema siiski vaid PERHis ja kliinikumis. Tema hinnangul oleks Eestisse vaja kokku kuut kiirendit ja suhe võiks olla kas 3/3 või 4/2 PERHi­ kasuks.

Killustatus kõigile halb
Tiit Suuroja meelest oleks elementaarne pakkuda vähiravi vaid paaris kohas. «Onkoloogias on oluline kogemuste ja teadmiste kontsentreerimine. See tagaks mõõduka rahastuse ja väikse rahvaarvu tingimustes seadmete-spetsialistide parima omahinnaga rakenduse,» räägib Suuroja.

Ta lisab, et vähiravikeskuste vohamiseks on Eestis liiga vähe patsiente, liiga õhuke kultuurkiht kompetentseid spetsialiste ja liiga vähe raha selle kõige ülalpidamiseks. «Kokkuvõttes kannatab patsient.»

Haruldaste kasvajate korral lahjeneb vähenegi kogemus killustatuse korral pea olematuks. Nii toob Suuroja näiteks söögitoruvähi, mida võiks tema hinnangul ühe võimalusena vabalt välismaises kompetentsikeskuses ravida.

Urmas Lepner leiab, et kui kõik 10–12 aasta jooksul operatsiooni vajavat patsienti oleks kanaliseeritud ühte haiglasse, oleks see kogemuse saamiseks ja hoidmiseks täiesti piisav. «Kui aga pooli opereeritakse Tartus ja pooli Tallinnas, siis jääb kogemust tõesti väheseks,» nendib ta.

Lepner on seisukohal, et Eestis peaks olema kaks vähikeskust – PERH ja TÜK –, nagu ka arengukavas kirjas on. Keemiaravi võiks aga pakkuda ka Ida-Virumaal ja Pärnus. «See oleks geograafiliselt mõistlik,» leiab ta.