Spermapank: sinu lähedal, sinuga koos

FOTO: Eero Barndõk

Toimetuse naisperet hakkas huvitama küsimus, milliste tundemärkide alusel saab Eestis valida spermadoonorit. Et kas pruunisilmsete doonorite seemet ikka jätkub ja kas lapse kulmukaare kuju on võimalik ise välja valida?


Kõrgema kategooria naistearst ja viljatusravikliiniku Elite juht Andrei Sõritsa reastab oma lauale neli-viis andmetest tulvil paberilehte: need on munarakudoonoritest naiste anonüümsed ankeedid.



Selle kõrvale asetab ta üheainsa lehekese 11 seemnerakudoonori ankeetandmetega. Hoolimata munarakudoonorlusega kaasnevatest üsna vaevarikastest protseduuridest (võrrelduna seemnerakudoonorile osaks saava 15-minutilise lõõgastushetkega), leidub naisi, kes on nõus oma munaraku loovutama, märksa rohkem kui mehi, kes soostuvad abivajajatele jagama oma väärtuslikke seemnerakke.



Ent silmitseme esmalt lähemalt doonorite ankeete. Nagu öeldud, on tegemist rangelt anonüümsete dokumentidega. «Anonüümsus on mõeldud nii doonorite, perede kui ka laste endi kaitseks,» selgitab Sõritsa.



Anonüümsus tagab, et doonor ei saa näiteks kümne aasta pärast välja ilmuda ja isa või ema mängima hakata, samuti ei saa patsiendi perekond hakata doonorilt nõudma lapse toetamist. Vaid lapsel endal on täisealiseks saades õigus oma bioloogiliste vanemate kohta üht-teist välja uurida.



Leidub riike, kus kõik on korraldatud risti vastupidiselt. Näiteks USAs võib patsient spermadoonoriga esmalt isiklikult kohtuda ning leppida temaga detailselt kokku, kas doonor hakkab käima lapse sünnipäevadel, kas ta võib veeta koos lapsega nädalalõppe ja mil määral osaleb doonor lapse kasvatamise materiaalse külje tagamises. Ka Soome otsustas hiljuti loobuda sugurakudoonorluse anonüümsusest. Millegipärast aga napib Soomes pärast seda inimesi, kes oma rakke loovutada sooviksid…



Napid ankeediandmed

Kuid millised andmed siis ankeeti märgitakse? Nendeks on doonori vanus, pikkus, kaal, juuste värv, silmade värv, prillide olemasolu või puudumine, haridustase, rahvus, abielustaatus, laste arv, veregrupp ja reesusandmed.



On ka veel lahter «märkused», kuid sinna ei kanta tähelepanekuid doonori kunstimaitse, huumorisoone või isikliku hügieeni harjumuste kohta. Selles lahtris võib seista hoopis klausel «mitte Eesti kodanikele», mis tähendab, et kõnealusel doonoril on Eestis juba viis katseklaasilast ning populatsiooni kaitsmise huvides rohkem neid siinmail viljastada ei tohi.



Ehkki ankeediandmed on üsna napid, uurin doktorilt siiski, kas patsiendid eelistavad mõnda silmavärvi (või muud tunnust) teistele. Seemnerakudoonorite valiku osas raputab doktor Sõritsa kindlalt pead.



«Ühed patsiendid ütlevad, et neil pole mingit vahet. Teised sooviksid omavahel kombineerida ühe doonori pruune silmi ja teise pikka kasvu, mis on muidugi võimatu.



Kolmandad vajavad kõrgharidusega doonori rakke, neljandad tahavad eestlasest doonori asemel grusiini, sest sellest pidavat sündima tugev segu,» eitab Sõritsa väljakujunenud maitse-eelistuste olemasolu seemnerakkude klientuuril. Teisiti on aga lood munarakudoonorite valikul: sel puhul soovitakse blondide ja sinisilmsete naiste rakke tõesti teistest rohkem.



Ent võib-olla tasuks ankeedis siiski rohkem kajastada doonori isikuomadusi, küsin mina. On ju ometi olemas sünnipäraseid andeid, nagu hea lauluhääl või lahtine pea matemaatika vallas. Miks ei saa patsient vähimatki aimu nende näitajate kohta?



«Kas teie sündisite ajakirjanikuks ja mina arstiks?» pärib Sõritsa vastu. «Vaevalt küll. Pigem on meie elu lihtsalt niimoodi läinud, meid on mõjutanud paljud kokkusattumused.»



Teiseks, jätkab Sõritsa, näitab USA kogemus spetsiifiliste «professorispermapankadega», kuhu on kogutud vaid kõrgete vaimuannetega doonorite rakke, et loodust ei ole võimalik üle kavaldada.



Hea matemaatiku seemnerakkudest viljastatud lapsed võivad olla väga kehvad arvutajad, sest loodus lihtsalt võtab mõnes põlvkonnas puhkust, selgitab doktor. Kolmandaks on sündiv laps ju niikuinii geneetiline segu doonori ja patsiendi DNAst.



Igaüks ei kõlba

«Seetõttu peame õigeks oma doonoriteks valida lihtsalt terveid ja normaalseid inimesi, kellel ei ole kõrvalekaldeid,» sedastab Sõritsa.


Kui jutt juba doonorivalikule läks, siis peatume pikemalt ka selle printsiipidel. Otse loomulikult ei kõlba spermadoonoriks igaüks, kellel tärkab idee teenida kerge vaevaga 900 krooni (just nii suur on seemnerakudoonori ühekordse annetuse tasu).



Kandidaadi tervist kontrollitakse eelnevalt põhjalikult, uuritakse ka tema elukombeid. Seetõttu sobivad kümnest kandidaadist vaid üks-kaks ning kliinik on sääraste leidmise üle väga õnnelik.



«Meeste ja naiste arusaamad on selles osas väga erinevad,» nendib Sõritsa. «Mehele on elu kutsumuseks seks. Laste saamisest ta ei huvitu või tekib see huvi tal palju hiljem. Naist on aga sündimisest saati kasvatatud tulevaseks emaks, ta on juba lapsena mänginud nukkudega. Seetõttu mõistavad naised paremini neid sookaaslasi, kellel mingil põhjusel endal sugurakke ei ole, ja on valmis neid aitama.»



Munaraku loovutamise eest maksab kliinik naisele 10 000 krooni, kuid erinevalt seemnerakkudest ei koguta munarakke ette, neid ei külmutata. Munaraku eemaldamise pikk protseduur, mis eeldab ravimite söömist, süste ja viit kuni seitset arstilkäiku, algab alles siis, kui patsient on doonori ankeedi põhjal välja valinud.



Majandusraskused on naiste huvi munarakudoonoriks hakata veelgi suurendanud, samas kui patsientide arv kahaneb. Tavapäraselt tehakse Elite kliinikus igal aastal sada kunstlikku viljastamist, millest 60 protsenti on munarakudoonorlused.



Sobimatu reklaam

Eesti eratelekanalites jookseb praegu üks kommireklaam, mis viljatusraviarste südamest pahandab. Reklaamis küsib väike laps emalt, mis asi on kunstlik viljastamine. Ema ehmatab ja vastab siis, et see on nagu kunstlikke toitaineid sisaldavad kommid. Seevastu teistes kommides (mõistagi nendes, mida reklaamitakse) kunstaineid ei leidu, kõlab reklaami sõnum.



«Sellist nalja viskav reklaam võib ehk joosta Saksamaal, aga mitte Eestis. Sest Eesti ei ole veel Saksamaa tasemele kasvanud,» pahandab Sõritsa.


Nimelt ei tule Saksamaal keegi mõttele katseklaasilapsi halvustada, seades kahtluse alla nende täisväärtuslikkust – nähtus, mida Eesti avalikus sõnas ikka veel kohtab. Seetõttu varjavad paljud patsiendid meil isegi omaenda vanemate eest, et laps on soetatud sugurakudoonorluse abil. Kõnealune reklaam on järjekordne näide negatiivsete stereotüüpide juurutamisest.



«See toetab eelarvamust, et katseklaasilaps on ebanormaalne. See on hariduse küsimus,» ütleb Sõritsa.

    Populaarne

    Tagasi üles