Päevatoimetaja:
Marilin Vikat
Saada vihje

Omaksed kahtlustavad raviviga

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Oma poja surmas arste süüdistav Nadežda Beljanina nõuab Ida-Viru keskhaigla meedikute karistamist.
Oma poja surmas arste süüdistav Nadežda Beljanina nõuab Ida-Viru keskhaigla meedikute karistamist. Foto: Toomas Huik

Ida-Viru keskhaiglas surnud mehe vanemad on veendunud, et nende poeg kaotas elu arstide hooletuse tõttu.

79-aastane Nadežda Beljanina koos abikaasaga jäid lasteta 25. novembril 2012. Sel päeval suri nende noorem poeg Valeri. 42-aastane mees suri suurtes piinades.

Kas oskasid vanemad arvata, et valud paremas küljes, mille üle poeg juba kevadel kurtma hakkas, ta hauda viivad? Beljanina sõnul pöördus Valeri valu pärast korduvalt perearsti poole, kes kirjutas välja pakkide viisi ravimeid. Mullu märtsis oli mees kaks päeva IVKHs.

«Ma soovisin kogu aeg, et teda uuritaks, et antaks saatekiri Tartusse või Tallinna, aga seda juttu ei võtnud keegi kuulda. Vaja olnuks nõuda, rusikaga lauale virutada, aga Valeri oli meil hästi kasvatatud, tagasihoidlik. Kästi võtta valuvaigisteid, ja ta võttis. Kahe haiglapäeva jooksul tehti talle tilgutit ja saadeti koju, nagu oleks kõik korras. Seejärel algasid uuesti asjatud visiidid perearsti juurde,» lausub eakas naine.

24. novembri õhtul valmistus Valeri tööle minema. «Tööliste buss pidi tulema poole seitsme – seitsme paiku. Ta pesi end, tuli vannitoast, jõudis öelda: «Ema, mul hakkas paha», ja minestas. Jooksin naabrite juurde, kes kutsusid kiirabi,» meenutab ema.

Brigaad tuli ruttu. Valeri vaadati üle ja leiti, et ta tuleb kiiresti haiglasse viia. Mis haiglas juhtus, Beljanina ei tea, kuid mõne tunni pärast helistas poeg ja ütles, et ta saadetakse koju.

«Kuidas oli võimalik ajada ta külma kätte öösel, kui bussid enam ei käi? Kuidas oleks haige inimene saanud Kohtla-Järvelt Sillamäele?» ei suuda ema enam pisaraid tagasi hoida.

Valeri isa jooksis tuttavad läbi, leidis auto ja tõi raskes seisundis poja koju. Kogu öö ei saanud pere magada. Poeg viskles valude käes. Varahommikul kutsus ema uuesti kiirabi. Tuli sama brigaad, kes õhtul oli Valeri haiglasse viinud. Ja viidi seekordki Kohtla-Järvele.

Ema ja isa läksid haiglasse lõuna paiku. Valeri lamas intensiivravis. Ta oigas, tõmbles krampides. Haige järjekordse nuukse peale tuli medõde, ajas ruttu vanemad koridori ja vajutas häirenuppu. Kõik jooksid, ema ja isa saadeti koju, öeldi, et Valerile tehakse operatsioon. Mõne tunni pärast tuli kõne. Vanematele teatati, et poeg on surnud.

«Me ei tea, mis seal tegelikult toimus, kuid mulle jäi tunne, et Valeri suri, kui me veel haiglas olime. Kuulsime, et ta karjatas kaks korda ja jäi siis vait,» räägib ema. «Mis operatsioonile ta viidi ja kas üldse viidi, pole teada. Meiega ei soovinud sellest keegi rääkida. Ei vastatud isegi minu raevukatele küsimustele, miks ta õhtul haiglast välja lasti, kui kõik oli nii halvasti.»

Kaotas ligi kaks liitrit verd

Selgub, et nii esimesel kui ka teisel korral viis kiirabi patsiendi haiglasse, pannes diagnoosi: verejooks seedekulglas. Valeri tulnuks kohe operatsioonilauale saata, see võinuks päästa ta elu.

Siiski lasti pärast läbivaatust erakorralise meditsiini osakonnas Valeri koju diagnoosiga «toidumürgitus» ning soovitusega minna hommikul perearsti juurde, tähele panemata haiguse (kaksteistsõrmiksoole mulgustus) peamist, eluohtlikku sümptomit – veri roojas ja okses –, kuigi patsient oksendas ka haiglas.

Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni liige Peeter Mardna esitas haigla kirurgiakliiniku juhatajale Jaak Linnule küsimuse: miks niisuguste kriitiliste sümptomitega patsient koju saadeti? Viimane vastas, et patsienti läbi vaadanud arst ega ka õde neid sümptomeid ei märganud.

Ida-Viru keskhaigla kommentaar

Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangus pole kusagil täpselt kirjutatud ega näidatud, et patsiendi surm tulenes meditsiiniteenuste ebakvaliteetsest osutamisest. Esimesel korral vaatas arst erakorralises osakonnas patsiendi läbi, diagnoos, mille pani kiirabi, ei leidnud kinnitust, sest polnud näitajaid kiireks kirurgiliseks sekkumiseks. Haigla tegevuse kohta teisel korral on antud hinnang komisjoni protokollis. Haigla töötajad annavad antud patsiendi lähedastele teavet tema ravi kohta. Emaga suhtlesid telefoni teel intensiivravi medõde ja vahetu valvekirurg. Vajadusel võivad sugulased saada täiendavat teavet haigla juhtkonnalt. Kahjuks ei anna ravi alati soovitud tulemust.

Tagasi üles