Kuna rahvastiku vananemine, aga ka keskmise eluea pikenemine koos krooniliste haigete arvu kasvuga toob kaasa tervishoiukulude kasvu ja ridamisi tervishoiusüsteemi reforme, pakuvad apteekrid, et ümberkorraldusi võiks alustad just neist – Eesti Apteekide Ühenduse tegevjuhi Kristiina Sepa arvates peaks apteekritest saama tervishoiutöötajad, kelle tegevus on määratud vastava juriidilise raamistikuga.
Kas apteeker on tänapäeva Eestis tõesti pelgalt poemüüja?
Apteekri staatus meenutab praegu Eestis kahjuks olukorda «ei liha, ei kala», kuigi apteekri ja arsti roll ning vastutus on sarnased – nii arsti kui ka apteekri otsustest võib sõltuda patsiendi elu. See ei tähenda, et üht saaks teisega asendada. Kompetents on erinev, aga ühisosa on tugevalt olemas ja mõlemad moodustavad lahutamatu osa tervishoiusüsteemist.
Tõepoolest, oleks loogiline ja vajalik juriidiliselt tunnustada apteekrit tervishoiutöötajana. Seda enam, et sotsiaalministeeriumi tervishoiupoliitika oluline raamdokument «Esmatasandi tervishoiu arengukava aastateks 2009–2015» nimetab apteegiteenust ühemõtteliselt esmatasandi tervishoiuteenuseks. Seega võiks öelda, et seadus ei ole veel jõudnud järele tervele mõistusele ja arengukava eesmärkidele.
Mida varem muutub apteekri veider ja ähmane staatus tervishoiutöötaja omaks, seda parem. Kui arst teeb ravimisel vea, siis saab teda panna selle eest vastutama. Apteekri vastutus on praegu reguleerimata. Kellele on see kasulik, ei tea.
Mida te õigupoolest soovite?
Apteekril võiks olla patsiendi ravimeeskonnas senisest suurem roll. Perearstikeskused, kiirabi ja erakorralise meditsiini osakonnad on ülekoormatud ja seda tihti patsientide tõttu, keda saaks aidata ka apteeker. Osa nende koormusest tuleks anda apteekritele, sest apteegid on kauem avatud ja apteeker teab ravimitest, eriti käsimüügiravimitest, ehk rohkemgi kui arst. Pealegi ei pea patsient apteekri teenuse eest eraldi maksma.
Praegu ei taju inimesed, et apteeker on kõrgharitud spetsialist, mitte lihtsalt poemüüja. Suhtumise muutumine saabki alata apteekri tunnustamisest tervishoiutöötajana. Siis saab kehtestada teenuse ühtse kvaliteedistandardi ja luua vastutusmehhanismid analoogselt arstidega. Praegu on apteekrite roll selgelt alatähtsustatud – pole kindel, kauaks meile jätkub inimesi, kes tahavad õppida sellist keerulist eriala viis aastat, et töötada tulevikus lihtsalt poemüüjana.
Ehk on asi ka selles, et apteekrid soovivad suurendada oma panuseid ja hoida ära ravimite sattumist käsimüüki kaubanduskeskustes?
See on äärmiselt lihtsustatud lähenemine, mis ei tunnista apteekri kutse sisu, väärtust ega ka patsientide õigusi. Apteeker tahab, et teda tunnustataks sellest lähtudes, mida ta sisuliselt teeb. Ka ühiskonna ootused kujunevad selle pinnalt. Eesti on tegelikult üks väheseid Euroopa riike, kus apteekrit ei ole seni ka seaduses defineeritud tervishoiuteenuse osutajana. Hiljemalt sügiseks tuleb Eestil see puudujääk niikuinii kõrvaldada – oktoobris 2013 tuleb üle võtta Euroopa Liidu patsiendiõiguste direktiiv, mille järgi on apteekrid arvatud tervishoiutöötajate hulka.
Rahvusvaheline kogemus riikidest, kus apteegiteenus on tervishoiukorraldusse kõigiti integreeritud, näitab, et apteegid suudavad tublisti parandada patsientide teadlikkust ja informeeritust. Paranevad tervisenäitajad ja riik hoiab kokku hiigelsummasid. Selle eelduseks on omakorda tihe koostöö apteegiteenuse, arstiabi, hooldusravi ja hoolekande vahel. Kvaliteetne apteegiteenus aitab ennetada ravimite liig- ja väärtarvitamist elanikkonnas. Näiteks USAs, kus ravimi- ja apteegipoliitika on euroopalike arusaamade järgi üliliberaalne, põhjustab ravimite ebaõige kasutamine tervishoiusüsteemile lisakulusid üle saja miljardi dollari aastas.