/nginx/o/2016/12/07/6151403t1hee8d.jpg)
/nginx/o/2013/05/28/1788004t1h4f83.jpg)
Kevadisi aiatöid tehes puututakse paratamatult kokku mulla, kõdu või sõnnikuga, milles võivad peituda üliohtlikud teetanust põhjustava bakteri Clostridium tetani eosed. Õigeaegselt vaktsineerides on aga võimalik haigust vältida.
Mullas peitub hirmus bakter
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aiatöötegijad ei tarvitse alati mõelda sellele, et mullas või jäätmetes võib selliseid eoseid leiduda, kuid nende organismi sattumisega tuleb arvestada, eriti kui on nahka vigastatud.
«Teetanuse eosed on Eesti pinnases üsna laialt levinud ning vaktsineerimata täiskasvanu võib mullaga kokku puutudes nakatuda eeskätt pärast nahavigastusi,» rääkis terviseameti epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar.
«Lapsed on meil piisavalt hästi kaitstud, kuna immuniseerimiskava järgi vaktsineeritakse neid korralikult. Täiskasvanuid peab aga iga kümne aasta möödumisel perearsti juures korduvvaktsineerima,» märkis ta.
Kuus annust vaktsiini
Viimati oli Eestis kaks haigusjuhtu 2011. aastal. Mõlemad teetanusse nakatunud olid üle 65-aastased pensionärid, kellest üks suri. «Ühel neist oli sõrmevigastus, teisel kolme sõrme vigastus. Niisiis sisenesid teetanusetekitajad organismi haavade kaudu,» tõdes Kutsar.
Epidemioloogianõunik lisas, et teetanuseoht võib kaasneda marrastuste, lõike- ja torkehaavadega, nahka läbivate pindude, aga ka putukate ja loomade hammustustega. Tema sõnul on arenenud riikides nahka läbistavate vigastustega seotud enam kui 70 protsenti teetanusejuhtudest. Teetanus inimeselt inimesele ei levi ja seega pole haige kaasinimestele ohtlik.
Teetanuse kliiniline diagnoos pannakse iseloomulike haigustunnuste järgi, vajaduse korral tehakse haavast võetud materjalist mikrobioloogiline uuring haigustekitaja avastamiseks. Haiguse inkubatsiooniperiood kestab ühest päevast kuni kolme nädalani, keskmiselt aga seitse päeva.
«Tavaliselt algab teetanus mälumislihaste spasmiga, millele järgnevad neelamisraskus ning kaela-, õla- ja seljalihaste jäikus. Hiljem on juba haaratud kõik tahtele alluvad lihased,» selgitas Kutsar.
Kergematel juhtudel on haigus ravitav, raskematel lõpeb aga surmaga. Arengumaades ulatub suremus teetanusse 28 protsendini, arenenud maades tuleb surmajuhtumeid ette harva. Näiteks nii Eestis kui ka mujal Euroopas on viimase kümne aasta jooksul olnud haigestumine valdavalt alla ühe juhtumi miljoni elaniku kohta.
Eestis alustati teetanusevastast immuniseerimist 1951. aastal. Lapsi ja noorukeid vaktsineeritakse teetanuse vastu rutiinselt immuniseerimiskava järgi: esimest korda kolmekuuselt ja viimane, kuues annus ehk kolmas korduvvaktsineerimine, tehakse 15–17-aastaselt.
Laste vaktsineerimiseks kasutatakse difteeria, teetanuse, läkaköha, lastehalvatustõve ja hemofiilusnakkuse komponente sisaldavat liitvaktsiini. Noorukite vaktsineerimiseks ja täiskasvanute korduvvaktsineerimiseks kasutatakse difteeria-teetanuse liitvaktsiini. Pärast teetanuse läbipõdemist immuunsust ei kujune ja ka teetanust põdenud inimene vajab teetanusevastast immuniseerimist.
Kuna pärast järjekordset korduvvaktsineerimist kujunev teetanusevastane immuunsus püsib kuni kümme aastat, siis näeb immuniseerimiskava ette, et täiskasvanuid tuleb alates 25. eluaastast ja edasi iga kümne aasta möödumisel uuesti teetanuse vastu vaktsineerida.
Terviseameti nakkushaiguste immunoprofülaktika statistikast nähtub, et kõige enam tehaksegi täiskasvanutele vaktsineerimisi just difteeria-teetanuse vastu, sellele järgneb nende vaktsineerimine puukentsefaliidi vastu.
Terviseamet teatas märtsis, et täiskasvanud ei suhtu kangestuskramptõveohtu tõsiselt. Eestis vaktsineerib end teetanuse vastu aastas 9000 – 11 000 täiskasvanut. Üldse vaktsineeritakse meil aga aastas keskmiselt 27 000 täiskasvanut, kuid enamik neist saavad vaktsiini vigastuste või haavade tõttu haiglate traumapunktides.
Kutsar sõnas, et mõnede nahka läbistavate haavade korral on tõenäosus teetanusse nakatuda. Niisugused haavad on pinnase, sülje või sõnniku ja roojaga saastunud haavad, torkehaavad, sealhulgas nõelatorked, laskehaavad, külmumised ja muljumishaavad. «Selliste traumade puhul on oluline pöörduda õigeaegselt arsti poole,» soovitas ta.
Teetanuse vastu vaktsineeritud inimesed ei vaja vigastuse korral veel kord vaktsineerimist.
Difteeria-teetanuse vaktsiin on ainus, mis on täiskasvanutele tasuta. Oma raha eest võib teha difteeria-teetanuse-läkaköha vaktsiini (dTpa), et kaitsta ennast ka läkaköha vastu.
Ennekõike lapsed
Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõuniku Martin Kadai sõnul ei paku kõik vaktsiinid paraku eluaegset kaitset ning immuunsuse püsimiseks tuleb teatud vaktsineerimisi regulaarselt korrata ettenähtud ajavahemike tagant.
«Seetõttu on riiklikult korraldatud ka difteeria-teetanusevastane korduvvaktsineerimine täiskasvanutele,» märkis ta.
«Samas, kõik täiskasvanutele näidustatud vaktsineerimised ei ühildu immuniseerimiskava eesmärkide, põhimõtete ja selle korraldusega. Mistõttu pole ka ette näha, et tulevikus lülitatakse immuniseerimiskavasse kõik täiskasvanutele näidustatud vaktsineerimised,» lisas Kadai.
Nõuniku sõnul on riigi prioriteet immuniseerimiskava järgi vaktsineerida ennekõike lapsi ning vajadusel lisada kavasse uusi vaktsineerimisi põhiliste vaktsiiniga välditavate nakkushaiguste vastu.