Kauni järve kaldal küdev saun on klassikaline ettekujutus idüllilisest Soome suvest. Ajaloolased aga ütlevad, et sauna ehitamine veekogu lähedale on tegelikult võrdlemisi noor traditsioon ning on mõjutatud hoopis kõrgema klassi linnainimestest.
Soome saunakultuurile panid aluse jõukad linnavurled
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järveäärse soome sauna eelkäijaks oli 19. sajandil avalik saun, mis pakkus privaatset võimalust palja ihu vette kastmiseks, kirjutab Yle. Uurijate sõnul, kes panid Jyväskyläs asuvas Kesk-Soome muuseumis kokku saunateemalist näitust, juurutasid saunatraditsiooni maakohtades kaudselt 18. sajandi kõrgema klassi linnaelanikud.
Maakohtades asusid saunad enamasti talumaja ja kaevu läheduses. Kui aga linnaelanikud hakkasid 19. sajandi teisel poolel ostma suvemajasid ja villasid, ilmusid saunad ka järvede kallastele.
«Linnainimesed olid harjunud erinevate vannide võtmisega ja linnade spaades vees lõbutsema,» ütles näituse kuraator Erkki Fredrikson. «Oli loomulik, et kui linnainimesed hakkasid maal suvitamas käima, tahtsid nad saunaruume vee vahetusse lähedusse, sellest kasvas välja järveäärse sauna traditsioon,» selgitas ta.
Maainimeste häbenematu alastus saunas ja ujumas käies oleks kõrgema klassi inimeste seas skandaal olnud. Nemad käisid rannas pikkade varrukate ja säärtega rannariietes, millele lisandusid veel kübarad ja päikesevarjud. «Kõrgema klassi inimesed ei olnud kunagi päevitunud, see oli reegliks kuni 20. sajandi alguseks,» sõnas Fredrikson.
Viies killukesi spaakultuurist maale, said privaatsaunadest 18. sajandi lõpus kõrgklassi seas omamoodi hullustus. Need lubasid diskreetselt lahti riietuda. Algselt oli nendes ka järve kohale ehitatud puitkonstruktsioon, mis lubas segamatult vees käia.
Teine maailmasõda muutis ka saunakultuuri. Rindel olevad sõdurid õppisid peaaegu igal pool ja igasugusutes tingimustes saunasid improviseerima ning ei tehtud enam vahet, kes kellega koos saunas käib. «Otse öeldes olid saunas istudes kõik võrdsed,» sõnas Fredrikson.
Pärast sõda levisid järveäärsed saunad veelgi rohkem. Nüüdseks on juba raske ette kujutada, et saun ei olegi kogu aeg olnud Soome eriliseks kaubamärgiks.