:format(webp)/nginx/o/2012/09/25/1338952t1heab8.jpg)
Diabeet ei takista unistuste reisi tegemist, kuid tuleb arvestada asjaoluga, et reisides on tavalisest enam vaja usaldada oma glükomeetrit, sest seoses teistsuguse menüü ja päevarežiimiga on raskem kinni pidada oma kalorite ja süsivesikute lugemisest, kirjutab Ingrid Susi firmast AB Medical Group Eesti.
Nii nagu inimene laseb end reisitingimustest mõjutada, võib sama juhtuda ka glükomeetriga. Mida silmas pidada, kui reisid glükomeetrist kaaslasega?
Kui Su reis viib oluliselt kaugemale ja pikemaks ajaks kui kahepäevane turnee Helsingis, siis lisaks oma tavalisele glükomeetrile tasub kaasa võtta ka tagavaraglükomeeter juhuks, kui esimesega midagi juhtuma peaks (puruneb, keeldub töötamast väga niisketes tingimustes, varastatakse koos kotiga vms).
Samuti on hea mõte koostada endale nimekiri muudest vajalikest asjadest, et kiiruga kodust välja tormates midagi maha ei ununeks. Tavaline soovitus pikemate reiside ja kaugemate maade puhul on pakkida kaasa topeltkogus kõike - insuliini, insuliinisüstlaid või –pliiatseid, lantsette, testiribasid jne. Mõistlik on kaasa võtta ka tühi testiribade purk, kuhu on mugav ja turvaline koguda kasutatud lantsetid. Igaks juhuks võiks kaasas olla ka glükomeetri tagavarapatarei.
Võta lennukisalongi kaasa
Eelmisel aastal kaotasid lennuliinid kokku kaks miljonit kotti või kohvrit. Seega tasub glükomeeter ja muud tarvikud pakkida lennukisalongi võetavasse reisikotti, mitte äraantava pagasi hulka. Veelgi targem otsus on panna oma asjad kahte erinevasse kotti, mis mõlemad on salongis kaasas. Ning kõige turvalisem koht glükomeetri ja muude tarvikute hoidmiseks on ees oleva istme seljatoetasku, mitte pea kohal olev pagasihoidik. Nii pääseb vajadusel glükomeetrile ligi ka juhul, kui turbulentsi või muude tingimuste tõttu peavad turvavööd olema pikemat aega kinnitatud ning istmelt tõusmine on keelatud.
Pole vaja karta, et lennujaamade metallidetektorid või läbivalgustusseadmed avaldavad glükomeetrile kahjulikku mõju. Nende masinate röntgenkiirguse tase on madal ning see ei ole seadmetele ohtlik.
Üldjuhul on lennujaamade turvakontrollis töötavad inimesed teadlikud, et diabeetikul on õigus lennuki pardale kaasa võtta glükomeetreid, lantsette, süstlaid, insuliiniampulle, insuliinipumba tarvikuid jm. Kuid need võiks pakkida eraldi läbipaistvasse kilekotti ning insuliiniampullide sildid peaksid olema loetavad. Pikemate reiside puhul on mõistlik varustada end ka arstitõendiga, mille saad vajadusel turvakontrollis esitada.
Reisi ajal
Lennuki lennukõrgusel on kabiini rõhk 0,75 atm - vaid 75 protsenti sellest, mis on merepinnaga peaaegu tasa oleval maalapil on. See rõhkude vahe ongi põhjuseks, miks lennu ajal kogetakse ajutist ebamugavus- või valutunnet kõrvades nii õhkutõusmise kui maandumise ajal. Kuid sama nähtus mõjutab lisaks kehale ka glükomeetrite tööd. On andmeid, et mõned glükomeetrid näitavad glükoositaset ekslikult 1-2 protsenti madalamana iga 300 meetrise kõrgusevahe kohta. Sama nähtust tuleb arvesse võtta ka reisides linnadesse, mis asuvad merepinnast kõrgel – Mexico City (Mehhiko), Colorado Springs (USA), aga mõnes suusakuurordis, nt Alpides. Seega tasub kontrollida oma glükomeetri kasutusjuhendit – kas seal on midagi öeldud glükomeetri töökindluse kohta suurtel kõrgustel. Suurem osa enamlevinud glükomeetritest annab kinnitatult usaldusväärseid tulemusi kuni 3000 meetri kõrgusel ning mingeid probleeme ei tohiks tekkida. Kuid ootamatuste vältimiseks tuleb lennu ajal mõõta veresuhkrut tihti - isegi kuni iga 2 tunni järel.
Kuna kõrgus võib mõjutada glükomeetri näitude täpsust, ei tohiks glükomeetrit kalibreerida lennu ajal, vaid enne ja/või pärast maandumist. Koodivabad glükomeetrid on seetõttu mugavamad.
Insuliinipumpa kasutades tuleb arvestada veel mõningate tehniliste aspektidega nagu näiteks õhumullid insuliinireservuaaris vm. Igal juhul tasub pöörduda insuliinipumba maaletooja poole täpsema info saamiseks.
Reisides kõrgel mägedes tuleb arvestada sellega, et õhk on kuiv. Seetõttu võib glükomeetri testriba jaoks võetav veretilk kuivada väga kiiresti ning veri võib olla ka paksem. Sellisel juhul võid vajada tavapärasest suuremat veretilka. Kui kasutada testribasid, mille värvi peab kontrollriba värviga võrdlema, siis tasub meeles pidada, et suurematel kõrgustel on valgus veidi «sinisem».
Reisil tuleb kasutada glükomeetrit tavalisest sagedamini! Füüsiline pingutus, tavalisest erinev päevarütm ja toitumine võib olla põhjuseks ootamatutele veresuhkru kõikumistele. Seega on kasulik glükomeeter sagedasti kotist välja õngitseda ja jälgida, et näidud püsivad ettenähtud piirides.
Tahab jahedust
Glükomeetrid ja testiribad on üldiselt mõeldud töötama 10-40 kraadises temperatuurivahemikus. Ära pane glükomeetrit tingimustesse, kus ise ei tahaks olla – tundide kaupa tulikuumas autos, pakiruumis või lennuki külmas pagasiruumis. Ka insuliin on äärmiselt tundlik ekstreemsete temperatuuride suhtes ning selle toime hakkab vähenema juba üle 30kraadises keskkonnas. Kui on vaja suvel teha pikem autosõit läbi Euroopa või matkata troopilistes tingimustes, siis aitab hädast välja ka tavaline termospudel, milles insuliini hoida. Parim lahendus on muidugi spetsiaalne külmakott, mis hoiab sobivat temperatuuri kuni 1,5 ööpäeva. Kui on kahtlust, et ebasobivad keskkonnatingimused võivad olla glükomeetrile halvasti mõjunud, siis tuleb teha proov kontrolllahusega.
Tark on viia end eelnevalt kurssi, kas sihtriigis müüakse glükomeetrile sobivaid testiribasid või insuliinipumba tarvikuid. Seda oskab öelda glükomeetri ja insuliinipumba maaletooja. Kui on vaja osta kohapeal endale uus glükomeeter, siis tuleb arvestada sellega, et need võivad olla eelseadistatud teisiti kui Eestis. Nimelt mõõdetakse mõnedes riikides veresuhkrut milligrammides detsiliitri kohta, Eestis aga millimoolides liitri kohta. Konverteerimiseks jaga mg/dl 18ga – seega 180 mg/dl kohta on 10 mmol/L kohta.