Vesipiipu tehes ei tasu huulikut jagada

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parem on suitsetamata jätta, kuid kui seltskond otsustab ühiselt piipu teha, siis peaks iga suitsetaja kasutama oma huulikut.
Parem on suitsetamata jätta, kuid kui seltskond otsustab ühiselt piipu teha, siis peaks iga suitsetaja kasutama oma huulikut. Foto: Raigo Pajula

Vesipiibu ühise suitsetamisega antakse sõpruskonna liikmete vahel edasi ports pisikuid.

Paljudele terviseprobleemidele, mis võivad vesipiibu suitsetamisest välja areneda, lisanduvad veel riskid, mis on tingitud vesipiibu jagamisest teiste inimestega, nagu näiteks erinevate nakkushaiguste levik.

Vesipiibubaarides jagatakse piibu juurde küll mitu ühekordset huulikut ehk suulist, kuid tavaliselt kipuvad seltskonnad ikka ühte suulist jagama. Seejuures käib paljude peast läbi mõte, milliseid riske huuliku jagamine endaga kaasa võib tuua, kuid enamasti usaldatakse oma sõpru ja tuttavaid.

Rahvastiku tervise edendaja Andrus Lipand rõhutas, et vesipiibu suitsetamine ei ole sugugi nii ohutu, kui seda reklaamitakse ja rahva seas arvatakse.

«Eesti tubakaseaduse paragrahv 22 küll keelustab juba kasutatud vesipiibu suulise andmist kliendile, kuid see ei ole piisav võimalike suuõõnes paiknevate tõvestavate mikroobide leviku tõkestamiseks, kuna tavapraktikas käib sama huulik suitsetajate seltskonnas suust suhu,» rääkis Lipand.

«Isegi siis, kui toitlustusettevõttes tuuakse vesipiibu juurde lisasuulised, ei leia need suitsetajate seas kasutust, vaid ikka käib sama suuline kogu suitsetajate ringi läbi,» lisas ta. Lipandi sõnul võivad nii levida angiin, tuberkuloos ja teised nakkused.

Sõpru usaldatakse

Ka Tervise Arengu Instituudi ekspert Tiiu Härm paneb piibutajatele südamele, et vesipiibu jagamine mitme suitsetaja vahel tekitab riski haigestuda mõnda raskesse nakkushaigusesse, nagu näiteks C-hepatiit, herpes ehk ohatis, hingamisteede viirused, tuberkuloos ja maksapõletik.

Lääne-Tallinna keskhaigla nakkuskliiniku juhataja Kai Zilmeri sõnul ei erine sama huuliku jagamine samade söögiriistade või hambaharja kasutamisest. «Eelkõige on see ebahügieeniline ja kindlasti võivad nii levida ka mõned bakteriaalsed ja viirusinfektsioonid. Samas on selge, et sellised nakkused levivad noorte vahel ka ilma huuliku jagamiseta, kuna ollakse ninapidi palju koos,» rääkis Zilmer. Samas toonitas ta, et huuliku jagamist mitme inimese vahel aga kahtlemata õigeks pidada ei saa.

Ka piibutajad kipuvad arvama, et suu kaudu leviksid nakkused niikuinii ning ühise huuliku jagamine ei mängi selles väga suurt rolli. «Pudeli jagamine on minu meelest palju suurem probleem,» leidis Oliver (23).

Veel rääkis Oliver, et ta küll jälgib, kes seltskonnas on, kuid tavaliselt siiski jagab teistega sama huulikut. «Võõrastega ei satu eriti kokku rahupiipu suitsetama. Küll aga on ette tulnud sõprade sõpru, kellest varem väga kuulnudki pole, siis tuleb omakorda oma sõpru usaldada, et neil on normaalsed tuttavad. Eraldi huulikuga pole viitsinud tegeleda, sest võiks ju ka eraldi piibu tellida, aga sellega on nagu on,» ütles noormees.

Sellele, kas ta mõtleb, et ka sellisel viisil võivad nakkused levida, vastas noormees, et mõtleb küll, ent suuremat hirmu ei tunne. «Hirm on siis, kui mõni reaalselt kahtlane säga on mingil põhjusel seltskonnas, siis ma lihtsalt ei tarbi. Teistel juhtudel loodan, et sõbrad on enam-vähem terved ja samalaadse mõtlemisega selle koha pealt,» rääkis Oliver.

Võõrastega piibu jagamist küll enamasti välditakse, ent oma sõpradega huuliku jagamises piibutajad probleemi ei näe. «Ikka jagan huulikut, välja arvatud siis, kui kellelgi on herpes. Aga võõrastega koos ei tee, võib-olla aastas korra võib seda juhtuda. Vahel mõtlen selle peale, et nii on võimalik mingi nakkus saada, aga sellepärast võõrastega ei teegi. Sõpradega on tavaliselt ikka teada, mis teisel on,» ütles Jürgen (25).

Leidub aga ka piibutajaid, kes selliste muredega oma pead ei vaeva. «Ma ei mõtle selle jagamise peale, elus on palju tähtsamaid asju ka, mille peale mõelda. Ikka juhtub, et saab ka pooltuttavatega piipu jagada,» sõnas Martin (25).

Härmi sõnul meelitavad mittesuitsetajaid vesipiipu tegema erinevate maitsete ja lõhnadega tubakad. «Vesipiibutubakat maitsestatakse ja lõhnastatakse erinevate ainetega, et tubaka maitse poleks nii tugev, see seletab ka, miks piibutama hakkavad ka sellised inimesed, kes muidu sigaretti ei suitseta,» rääkis Härm.

Risk on alati

Härmi sõnul arvatakse, et vesipiibu suitsetamine on süütu seltskondlik ajaviide, mida toetab petlik arvamus, et läbi vesipiibus oleva veefiltri tulev tubakasuits ei saa olla tervisele nii kahjulik kui sigareti suitsetamisel. «Vesipiibu suitsetamise mõju tervisele on suures osas sarnane tavaliste sigarettide suitsetamisega. Lisaks kergesti sõltuvust tekitavale nikotiinile sisaldab vesipiibusuits ka erinevaid mürgiseid kemikaale, mis ohustavad tervist,» lisas ta.

«On ekslik uskuda, et vesi filtreerib välja tõrva ja muud kahjulikud ained. Vesipiibus olev vesi ei püüa paljusid kahjulikke aineid kinni. Vesipiibu suits, isegi pärast veefiltri läbimist, sisaldab suurel hulgal toksilisi aineosakesi, sealhulgas vingugaasi, raskemetalli soolasid ja vähki tekitavaid keemilisi ühendeid,» rääkis Härm, «seda võib olla isegi rohkem kui sigarettides.» Härm rõhutas, et vesipiibu suitsetamine suurendab riski haigestuda vähkkasvajatesse, kroonilistesse kopsuhaigustesse ning südame-veresoonkonna haigustesse.

Tavaline vesipiibu suitsetamine kestab üldjuhul 20–80 minutit, et rahuldada organismi nikotiininälga, sigareti suitsetamiseks kulub aga keskmiselt 2–10 minutit.

«Kui sigaretisuitsetajad tõmbavad 5–7 minuti jooksul tavaliselt 8–12 mahvi ja hingavad sisse 0,5–0,6 liitrit suitsu, siis vesipiibu suitsetamise tavaseansil tehakse 50–200 mahvi, millest igaüks sisaldab 0,15–1,0 liitrit suitsu,» selgitas Härm.

Seega sisaldab tavaline ühetunnine piibutamisseanss 100–200 korda rohkem suitsu kui ühe sigareti tõmbamisel.

Ka Lipand toonitas, et vesipiibu suitsetamisel satub organismi märkimisväärne kogus tubakakeemiat, kuna vesifilter, nagu muudki filtrid, ei garanteeri keemiliste ainete ja ühendite sajaprotsendilist elimineerimist.

Samuti tõi temagi välja vesipiibu seansside kestuse. «Probleem on selles, et vesipiibu tavaseanss kestab üle poole tunni, seega satub organismi koguseliselt piisavalt sõltuvusttekitavat nikotiini,» ütles Lipand.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles