Veeõnnetused aheldavad noored mehed ratastooli

Tallinnas Katariina kail riskivad noored tihti eluga. Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Pikka aega erakorralises meditsiinis töötanud Kuido Nõmmele ei meenu ühtegi juhtu, kui vettehüppe tagajärjel oleks viga saanud naine.

28. juuni öösel teatati häirekeskusele, et Tartu linnas Turu sillalt on Emajõkke hüpanud meesterahvas, joobes mees toodi viimasel hetkel kaldale ja anti üle meedikutele. 8. juunil hüppas Viljandi rannas vette 23-aastane noormees, kelle kaelalülid said raskeid vigastusi.

Selliseid näiteid on sellest aastast tuua rohkemgi. «Alles see oli, kui Emajõest õnnetult vette hüpanud 16-aastane poiss välja tõmmati. Nooruk sai raskelt vigastada, murdis kaks kaelalüli ja jäi alakehast halvatuks,» tõdes Tartu Ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kuido Nõmm, kes on üle kümne aasta puutunud kokku kümnete üliraskes seisundis patsientidega, kes on tundmatus kohas pea ees vette hüpanud ja kaelalülid murdnud.

«Reeglina on tegemist noorte elujõuliste meestega, kes janunevad adrenaliini järele, siit ka õnnetused. Tavaliselt minnakse mitmekesi koos, sageli joobnuna, toimub jõukatsumine, näidatakse end sõpradele ja tüdrukutele,» rääkis Nõmm, kelle sõnul piisab raskete vigastuste tekkeks ka madalalt vette hüppamisest, näiteks paadisillalt või isegi kaldalt joostes ning ka siis, kui ujumiskoht on liivase põhjaga.

Suure hooga peaga põhja hüppamisel tekib kaelalülidele tugev füüsiline pinge ja nii need murduvadki. Sellega kaasneb seljaaju vigastus ja sealt edasi juba halvatus, tõdes arst.

Haprad kaelalülid

Halvatuse ulatus võib olla väga erinev, ulatudes kergest lihasjõu langusest jäsemete täieliku liikumatuseni. «Inimesel on seitse kaelalüli, halvatuse ulatus sõltub sellest, kui kõrgelt kaelalüli vigastatakse. Mida kõrgemalt, seda ulatuslikum on halvatus,» lausus Nõmm, kes teadis rääkida ka juhtumitest, kus veeõnnetuse tagajärjel on inimesel murdunud rinnalüli või koljuluud. «Enamasti saadakse siiski kaelalülide eluohtlikke vigastusi,» toonitas Nõmm.

Tavaliselt on õnnetu vettehüppamise tagajärjeks halvatus. Kui kaelalüli murtakse vees ja halvatus tekib kohe, ei ole inimene enam võimeline iseseisvalt veest välja tulema. Sama lugu oli ka Emajões viga saanud poisiga, kes oli uppumisohus ega suutnud ise kaldale tulla. Poisi päästmisel mängisid otsustavat rolli kiiresti reageerinud suvitajad, kes tõid kannatanu koos vetelpäästjatega Emajõest välja.

«Käed ja jalad muutuvad nõrgaks ning kui kedagi läheduses ei ole, siis võibki kannatanu ära uppuda, kuna jäsemetes pole enam jõudu,» lausus Nõmm. Närvide taastumine võtab kaua aega ning alles poole aasta või aasta pärast selgub, kui suurel määral on patsiendil lootust terveks saada. Nõmm rääkis, et on ka õnnelikke juhuseid, kus seljaaju on pelgalt põrutada saanud ja lihaste funktsioon on täielikult taastunud.

Kuigi õnnetusjuhtumeid on vähemaks jäänud, nendib Nõmm, et hea oleks, kui neid üldse ei oleks. «Kõik on noored mehed, kes võiksid tööd teha, pere luua ja täisväärtuslikku elu elada, kuid jäävad õnnetu juhuse läbi invaliidiks,» lausus Nõmm, kellele ei meenunud ühtegi juhtu, kui veeõnnetuse tagajärjel oleks viga saanud naisterahvas.

Katariina kai on valveta

Enamasti pole tornist vette hüppamisel suurt ohtu, kuna veepõhi peaks kontrollitud olema, küll aga on arsti sõnul juhtunud, et keegi on torni all vees olevale suplejale peale hüpanud. Nõmm toonitas, et kuigi kõrgustest tundub vesi pehme, ei ole teatud kõrguselt hüpates siiski võimalik ellu jääda. «Brooklyni sillalt on alla hüpanud sadu inimesi ja teadaolevalt ei ole mitte keegi ellu jäänud.»

Suplejate veeohutuse eest hoolitsevad tänavu G4Si rannavalvurid viieteistkümnes ujumiskohas üle Eesti. G4Si kommunikatsioonijuhi Julia Garanža sõnul on igal rannal oma eripära, millega veeohutust tagades arvestatakse.

«Tallinna Pikakari rannas tekivad laevaliiklusest kõrged lained, millega väikeste lastega puhkajad arvestama peaksid. Pirital ja Kakumäe rannas on tihti surfarid, kes tugeva tuulega võivad suplejate alasse eksida,» tõi Garanža mõned näited.

Naise sõnul näitab praktika, et sagedamini juhtuvad õnnetused just valveta randades. Üks selline koht on Katariina kai, mille juures hüppavad noored alatasa vette ja ujuvad selleks mitte ette nähtud kohas. «Seal on ohtlik hüpata, põhi on kontrollimata, täis kive ja metalli,» ütles Garanža, kelle sõnul on seal aastate jooksul palju õnnetusi juhtunud.

Rannavalve kohustus on aga jälgida hoopis vastassuunda jäävat Pikakari supelranda. Aeg-ajalt on aga suplejad sinna jooksnud ja rannavalvet ohuolukorrast Katariina kai juures teatanud. «Tänavu tõi rannavalve sealt lähedalt välja surfari, kelle sõbrad jooksid Pikakari randa abi kutsuma. Katariina kai on G4Si rannavalve jaoks suur murekoht, kuna see on valveta ja seal juhtub igal aastal õnnetusi,» sõnas Garanža. Naise sõnul ei ole linn rannavalvet Katariina kaile määranud, kuid teades, et seal õnnetusi juhtub, teostavad nad seal siiski aeg-ajalt valvet.

G4Si vetelpäästjad soovitavad ujujate endi tervise huvides minna vette selleks ette nähtud kohas ja võimalusel rannavalve jälgimise all.

Päästeameti Lääne päästekeskuse pressiesindaja Viktor Saaremetsa sõnul suureneb uppumissurmade hulk suvel, riskirühma moodustavad mehed vanuses 20–29 aastat ning enamasti on tarbitud alkoholi.

Purjus peaga ujumine

Saaremets toonitas, et Tartu Emajõe sillad on kohad, kus vettehüpped on paljudel juhtudel traagiliselt lõppenud, viimati eelmise nädala reedel, kui Tartu linna Turu sillalt hüppas Emajõkke mees, kes jäi vee pinnale õhku täis kilejope tõttu. Joobes mees toodi viimasel hetkel kaldale ja anti üle meedikutele. Mees jäi ellu, kuid veel pole teada, kas ta saab täiesti terveks. Päästjad hoiatavad, et Emajõe sildade all on vesi kohati väga madal ning veevool suhteliselt kiire.

Kuna probleem on Eestis tõsine, alustas päästeamet 2010. aastal veeohutuskampaaniatega. Esimese kampaania puhul oli läbivaks loosung «Kui võtad – võta kuivalt», ning ka järgnevatel aastatel on kampaaniate põhirõhk olnud nn purjusujumisel, kuna just alkoholijoobes ujuma minek on olnud üks peamisi uppumissurmade ja õnnetuste põhjusi.

Õnneks näitab statistika traagiliste veeõnnetuste vähenemist. Kui 2010. aastal uppus Eestis 97 inimest, siis 2011. ja 2012. aastal on neid olnud märkimisväärselt vähem, vastavalt 55 ja 54, mis on ka viimase 15 aasta väikseim arv. Tänavu on Eestis uppunud 18 inimest.

Ujuja meelespea

•    Uuri, millised on ilmastiku- ja veeolud, kas ja kus on veekogu ääres rannavalve, kust jookseb tähistatud ala ning mis värvi lipp rannas lehvib.

•    Uju paralleelselt rannajoonega.

•    Kaldast eemale ujumine on ohtlik, sest võib-olla oled oma jõudu ülehinnanud.

•    Meres ujudes väldi murdlaineid.

•    Ära mine ujuma üksinda või pimedal ajal.

•    Ära mine ujuma alkoholi- või narkojoobes.

•    Ära ole vees liiga kaua, eriti kui vesi on külm.

•    Ära mine ujuma täis ega täiesti tühja kõhuga.

•    Ohtlik on sildade, parvede ja paatide alt läbi sukelduda.

•    Väldi ujumaminekut tundmatus kohas, kus puudub korrastatud supluspaik.

•    Teata rannavalvele joobes inimestest, aga ka järelevalveta väikestest lastest.

Allikas: G4S