/nginx/o/2013/07/19/1907582t1hbc37.jpg)
Kuna pisemate kohtade perearstinimistud on liiga väiksed, et arstid seal töötades end ära majandaksid, siis on riik otsustanud sellised nimistud kokku panna.
Arstide nappus ja patsientide põud sunnib nimistuid liitma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haigekassa arvestuse kohaselt peaks perearstinimistus olema vähemalt 1200 inimest, sellest piirist väiksemad nimistud ei ole rahalises ega kvaliteedi mõttes jätkusuutlikud. Seetõttu on terviseamet otsustanud hakata nimistuid liitma.
1. juulist ühendas terviseamet Lääne-Virumaal asuva Rakke ja Järvamaal asuva Koeru nimistud. «See on selline nimistu, et kui seadusemuudatust tegime, siis teadsime, et see ühinemine tuleb,» ütles terviseameti peremeditsiini osakonna juhataja Pille Saar.
Samasugune liitmine on kavas ka Raplamaal asuvate Käru ja Lelle ning Järvamaal asuva Oisu alevike nimistutega, kus nende ühendamine oli ka perearst Katrin Abeli soov.
Nende kahe näite puhul on tegu nimistute esmakordse maakonnaülese liitmisega.
«Varasemalt on olnud probleeme, et perearstile ei saa täiendavalt määrata teenindamiseks naabermaakonna nimistus olevaid isikuid ega nimistuid ühendada isegi siis, kui see oleks mõistlik nimistute suurusest tulenevalt ja kõik osapooled on lahendusega nõus,» rääkis Saar.
Seetõttu kasutati varem lahendust, kus perearst määrati naabermaakonna nimistu asendusarstiks.
Kriitilised kilomeetrid
Saare sõnul ei plaani terviseamet ühtegi olemasolevat piirsuurusest väiksemat nimistut mõne teisega liita, kui selleks puudub praktiline vajadus.
«Kui on maapiirkond ja perearst läheb ära, siis üritame nimistud kokku panna. Aga kui näiteks on vastloodud nimistu kusagil Tallinnas või Tartus, siis selliseid me kindlasti kinni ei pane,» ütles ta ning rõhutas, et liitmine oleneb teeninduspiirkonna eripärast.
Saare selgituse kohaselt on juhul, kui väikese nimistuga perearst lõpetab tegevuse, kõige otstarbekam liita see nimistu mõne naabruses asuva nimistuga.
«Väljaspool suuremaid linnu ja maakonnakeskusi, eriti kui on tegemist normsuurusest väiksema nimistuga, on äärmiselt keeruline leida uut perearsti,» ütles Saar, kelle sõnul on sageli sellistes kohtades perearsti tööruumid amortiseerunud ning vajavad kapitaalremonti, milleks väheste patsientidega perearstil puudub raha.
Järvamaal asuva Koeru arstikeskuse juhataja Riina Lääne ütles, et kuigi maal on arste vähe, on kombeks neid ikkagi sikutada ükskõik kuhu, laskmata neil rahulikult oma tööd teha.
«Perearst ei saa olla mitmes kohas korraga ja praeguse kahe nimistu ühendamisel paistab probleemiks olevat 10–15 kilomeetrit, mida transpordiga katta ei suudeta. Samas 100 kilomeetri läbimine ei näi probleemi valmistavat – Tallinna ja Tartusse eriarstide juurde pääsevad inimesed küll,» sõnas ta.
Just transpordimure ongi nimistute liitmise puhul kõige suurem probleem, kuna tihti on bussiliiklus väikeste alevike vahel vilets.
Terviseameti osakonnajuhataja Saar selgitas, et juhul kui nimistud liidetakse, tuleb läbirääkimisi pidada nii piirkonna perearstide kui ka kohaliku omavalitsusega.
«Üldarstiabi korralduse funktsiooni üleminekul terviseametisse on oluline ameti ja kohaliku omavalitsuse tihe koostöö,» lausus ta.
Vallad leppigu kokku
Saare sõnul on terviseameti põhifunktsiooniks üldarstiabi tagamine ja transpordikorraldus peaks jääma kohaliku omavalitsuse ülesandeks.
«Terviseamet eeldab, et vallad on võimelised omavahel kokku leppima olulistes küsimustes, sealhulgas vajadusel inimestele valdadevahelise transpordi korraldamises,» ütles ta.
Ka sotsiaalministeerium on seisukohal, et vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele on ühistranspordi korraldamine omavalitsusüksuse ülesanne.
Praegu on Eestis 61 piirsuurusest väiksemat nimistut. Kui seni tegelesid perearstiabi korraldamisega maavalitsused, siis alates 1. jaanuarist on see terviseameti halduses.
Sotsiaalministeeriumi selgitusel viidi üldarstiabi korraldamine terviseameti alla, kuna siiani puudus perearstide tegevuse eest keskselt vastutav asutus, seetõttu oli asjaajamine erinevates maakondades erinev ja ebaühtlane ning vastutus kippus hajuma. Samuti oli murekohaks üldarstiabi korralduse killustatusest tulenev personali ja kulude probleem.