Vanemteadur: Levini väide on solvav

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Piim.

FOTO: SCANPIX

Eesti maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi vanemteadur Meelis Ots ei pea arst Adik Levini väidet, nagu oleks Eesti Euroopa prügikast, oma pädevusest lähtudes loomade söötmise ja toodetud piima osas õigeks, vaid tema sõnul on see lausa solvav. 

Otsa sõnul on Euroopa Liidus loomade söötadega seotud üle 40 erineva õigusakti. Enamik nendest puudutab erinevaid lisandeid, kuivõrd põhisööt, veiste puhul siis silo, hein, teravili, kasvatatakse kohapeal.

«Võimalik, et kui ka mõnel Euroopa Liidu liikmesriigil on teatud lisaainete kasutamise osas erisusi, siis Eestil neid ei ole. Kindlasti ei lubata Euroopa Liidu liikmesriikides kasutada profülaktilisel eesmärkidel antibiootikume ja hormoone. Neid võib kasutada ainult ravi otstarbel, misjärel kehtib toodangu (piim, liha) realiseerimise keeld. Viimast kontrollitakse rangelt,» selgitas Ots.

Vanemteaduri sõnul on piirkondlikult kasvatatud ja oma tarbeks kasutatavate põhisöötade kvaliteedi kontroll langenud suuresti küll tootjate õlule, kuid Ots usub, et iga toota sooviv karjapidaja teeb seda loomapidamise head tava silmas pidades vastavalt vajadusele. «Vastasel juhul ei tagaks ta oma karjale tasakaalustatud söötmist, mistõttu kannataks loomade heaolu ja toodang.»

Mis puutub 150-päevasesse laktatsiooni, siis võib seda Otsa sõnul leida arengumaades kasvatatavate veislaste juurest. «Eestis, nagu ka teistes piimakarja kasvatavates arenenud riikides, peetakse normaalseks lüpsta lehmi üle 300 päeva,» lisas ta.

Samas arvestatakse, et iga lehm puhkab (ei lüpsa) laktatsiooni jooksul keskmiselt kaks kuud. «Seega, olles ise piimausku, ei usu ma, et on mõistlik pöörduda tagasi n-ö «kiviaega», pidades silmas üheltpoolt täna Eestis oleva piimakarja heaolu ja teiselt poolt maakeral pidevalt kasvavat inimkonda ja toidupuudust. Lisaks, ma ei usu, et Eesti inimesed on valmis omaks võtma seni harjumatuid ja FAO poolt tulevikuks väljapakutud alternatiivseid valguallikaid nagu putukad, tõugud ja ussid,» lisas Ots.

Tagasi üles