Mürgised ahvatlused Eesti metsades

Inimene ei ole rohusööja, seetõttu tekivad probleemid looduses kasvavate mürgiste taimedega peamiselt viljade valmimise aegu, mil värvilised marjad meelitavad ennast suhu pistma.

Mingeid üldkasutatavaid nippe mürgiste ja mürgivabade marjade eristamiseks ei ole. Söödavuse üle saab otsustada ainult taimede ja viljade omadusi teades ning suhu võib pista ainult tuttava söödava taime küljest nopitud marju. Maha pudenenud marjad võivad hõlpsalt omavahel segi minna ja tekitada suurt pahandust. Arvestada tasub, et mürgised marjad võivad olla hea maitsega. Tavaliselt on mürgine kogu taim, mõnikord on üksikud osad siiski ka mürgivabad.

Harilik jugapuu

Jugapuu emastaimedel arenevad käbid meenutavad pigem lihakaid marju kui käbisid. Vaatamata nende marikäbide isuäratavale välimusele ei tohi neid suhu pista. Mahlane seemnerüü on küll maitsev ja söödavgi, kuid seeme, nagu ka kõik ülejäänud taimeosad, sisaldab mitut väga tugevat mürkainet.

Marjade söömisel tekivad mõne tunni pärast mürgistusnähud – esmalt peapööritus ja kõhuhädad, seejärel lämbumishood, südamehäired, krambid ja teadvuskaotus. Suurema koguse söömisel järgneb surm.

Kui on soov neid dekoratiivseid puid koduaeda istutada, võiks marja-arusaamatuste vältimiseks valida isased jugapuud.

Harilik näsiniin

Väheharunenud näsiniinepõõsa kõik osad sisaldavad dafnetoksiini ja on seetõttu väga mürgised. Õitsvat näsiniint vaasi tuues teeb inimene endale topeltkaruteene: mürgiste okste murdmisest lähevad peod villi ja õite mürgine lõhn paneb pea valutama. Augustis-septembris valmivate punaste ja pisut piklike hernesuuruste viljade söömine võib lõppeda surmaga.

Juba mõne marja söömine tekitab raskeid tervisehäireid: tugev põletus suus ja kurgus, verine okse, kõhuhädad, peavalu. Suurema koguse puhul lisandub erutusseisund kiire pulsi ja kehatemperatuuri tõusuga, nägemishäired, hingamishäired, krambid ja teadvusetus, järgneb surm. Õnneks on marjad põletavalt kibedad.

Täpiline surmaputk

Kogu taim on surmavalt mürgine. Eriti rohkelt sisaldavad mürgiseid alkaloide (peamiselt koniini ja atropiini) valmimata viljad. Õnneks aitab taime vastik hais ära hoida putke segiajamist mõne kulinaarset huvi pakkuva liigiga.

Mürgistus algab kõrvetustundega suus, jalgade nõrkuse ja nägemishäiretega. Järgneb peapööritus, kõhuprobleemid, naha sügelemine ja külmatunne. Üle keha leviv halvatus peatab ka hingamise ja piinarikas surm saabub umbes viis tundi pärast surmaputke söömist.

Harilik ussilakk

Enne viljumist ussilakk silma ei hakka, ent augustis-septembris, kui tema nelja lehe kohtumiskohast küünitab üles sinakasmust mari, olukord muutub, sest mari sarnaneb mustikaga.

Kuna kõik ussilaka osad, eriti aga marjad ja maa-alune risoom, sisaldavad mürgist glükosiidi paridiini, tuleb hoolega vaadata, missuguse taime küljest mari on nopitud. Õnneks on taimed ise väga erinevad: mustika harunenud vartel on hulganisti marju ja väikeseid lehti; ussilaka püstisel harunemata varrel on tipus üks mari ja varre ülaosas neli suurt ristikujuliselt paiknevat lehte.

Juba paar marja kutsub esile mürgistuse (kõhuhädad ning peavalu ja -pööritus), kümnete marjade söömine lõpeks krampide ja südame- või hingamislihaste halvatuse tõttu surmaga. Kuna ussilaka mari on vastiku maitsega, siis raskeid mürgistusi juhtub haruharva.

Harilik maikelluke

Septembris-oktoobris köidavad metsa all pilku oranžikaspunased hernesuurused marjad. Segadus tekib, kui need on taime küljest maha pudenenud. Tegemist võib olla kas maikellukese ehk piibelehe surmavalt mürgiste või köharohu ja vitamiinipommina toimivate pihlakamarjadega.

Piibelehti ja pihlakaid võime lähestikku kasvamas näha õige sageli, sest mõlemale liigile sobivad puisniidud, metsaservad, kadastikud, päikeselised nõlvad. Mürgiseid glükosiide sisaldab kogu maikelluke, eriti rohkesti on neid õites ja seemnetes.

Maikellukese marjad on hea maitsega. Mõne sellise allaneelamine põhjustab naha- ja silmade ärritust, kõhuprobleeme ning südametegevuse häireid. Suurema koguse marjade söömine lõpeb teadvusekaotuse või isegi surmaga.

Salu-siumari

Kõik taimeosad, eriti aga viljad, on väga mürgised ja taimemahl mõjub nahale ärritavalt. Varjulistes leht- ja segametsades ning puisniitudel kasvav kitsukeste kroonlehtedega salu-siumari õitsemise aegu inimese tähelepanu ei köida.

Suve lõpuks, kui valmivad läikivmustad mahlased marjakobarad, olukord muutub. Kuna ligi sentimeetripikkused ovaalsed marjad on halva lõhna ja maitsega, juhtub mürgistusi nendega õnneks harva.

Marjade söömisele järgnevad kõhuprobleemid. Arstiabi saamata võib mürgistus areneda tõsiseks südametegevuse ja hingamise häireks ning muutuda isegi eluohtlikuks.

Põletava ja ärritava toimega taimemahlaga kokku puutununa tuleb villide ja veritsevate haavade vältimiseks nahk ruttu puhtaks pesta.

Harilik mürkputk

Kasvab veekogude kallastel, soodes ja kraavides. Sikutades tuleb ta üsna hõlpsalt maa seest välja, paljastades jämeda maa-aluse varre ehk risoomi. Surmavalt mürgist risoomi meelitab sööma juurika magus maitse ja meeldiv lõhn, mida on segi aetud ka selleri ja pastinaagiga ning lehti peterselliga.

Mürkputkes sisalduvad alkaloidid tsikutool ja tsikutoksiin on nii tugevatoimelised, et juba paari grammi värske risoomi söömine lõpeb surmaga. Eestis on mürkputk nõudnud mitu elu.

Sosnovski karuputk

Sosnovski karuputk võib kasvada suve jooksul nelja meetri kõrguseks, lehelaba meetri pikkuseks, õisiku läbimõõt üle poole meetri.

Taime mahl on tugeva nahka ärritava ja kahjustava toimega. Kergematel juhtudel piirdub asi naha punetuse, kipituse ja tursega. Eriti ohtlikuks muutub olukord päikesepaisteliste ilmadega, kuna taimes sisalduv furanokumariin muudab naha ultraviolettkiirte suhtes kaitsetuks. Selle tagajärjel tekivad taimemahlaga kokku puutunud kohtades nahale mõne päeva pärast raskesti paranevad villid. Kuna päikeseliste ilmadega taimest mürkaineid ka lendub, võivad tundlikumad inimesed villi minna isegi putke läheduses viibimisest.

Septembrini loodusmuuseumis avatud näitus «Ohtlik loodus: müüdid ja tegelikkus» tutvustab ohte ja kummutab levinud müüte.

Tagasi üles