Perearst: kõige hullem on laste kodudes valitsev mustus

Laste kodudes valitseb mustus.

FOTO: Mati Hiis / Õhtuleht

Vinni Tervisekeskuse OÜ perearst Külli Tamm leiab, et kõige hullem pole laste juures mitte vähene liikumine ja ülekaalulisus, vaid kodudes valitsev mustus.

Külli Tamme on raske tabada halvas tujus, kirjutab Vinni valla leht Koduvalla Sõnumid. Heatujulisena süstib ta optimismi ka oma patsientidele. Doktor teab: halb tuju teeb haigeks ja mida sellest siis levitada. «Olen rahul sellega, mis on ja see toob rahu hinge,» räägib ta. Nii ammutab ta hingejõudu kodust, perest, loodusest ja liikumisest, tervenenud patsientidest jpm ehk elust enesest.

Kui Tamm TÜ arstiteaduskonna 1989. aastal lõpetas, siis oli tööleminek seotud veel suunamisega. Tollal ihkasid paljud tema kursusekaaslased, nagu noored praegugi, suurde linna tööle ja elama. Tamme sõnul on temal linnatüdrukuna aga olnud kogu aeg soov elada linna lähedal maal. Aastaid tagasi ehitas pere Mõdrikusse oma maja ja nüüd seal üle kümne aasta elanuna võib ta öelda, et on oma ühe unistuse ellu viinud. Tunneb end täisverelise Vinni valla elanikuna, kel on siin oma kodu, ja sealt ei meelita Soome tööle ka suurem palk.

Erilist rõõmu tunneb aga kogu Vinni perearstide pere uute valgusküllaste ruumide üle. «Meil vastavad kõik ruumid nõuetele, on soe, avar, nii meie kui patsiendid on uute ruumidega ülirahul,» räägib Tamm. Jutu käigus selgub, et meie perearst Tamm on meie maakonna perearstide seas üks nooremaid. Ei ole see kerge töö, mida meie perearstid teevad ega ka noorte silmis ahvatlev. Seda enam väärivad imetlust need inimesed, kes on siia jäänud. Meie jaoks ja meie rõõmuks.

Nõukogude Liidu ajaga võrreldes, mil inimese tervis oli peamiselt partei ja valitsuse asi, mitte inimese enda vastutada, on uuem aeg toonud muudatusi mitte üksnes tervishoiu korralduses, vaid ka inimeste suhtumises oma tervisesse. Praegu on inimese kasutuses kogu massimeedia oma võimalustega, mis on tõstnud ka inimeste teadlikkust ning huvi oma tervise vastu. Tänapäeva patsiendid on oskavad tähele panna muudatusi oma tervises, on huvitatud terve olemisest, soovivad oma haigusest jagu saada või kui see ei õnnestu, siis saada leevendustki.

«Mulle meeldivad patsiendid, kes saavad asjast aru, võtavad iseenda tervisega midagi ette ega jää lootma selle peale, et paljast visiidist arsti juurde juba piisabki,» ütleb Tamm. Nagu teistelegi arstidele, teevad ka talle kõige enam muret need, kes ei hooli oma tervisest.

Arst kirjutab retseptid välja, arvutist näeb, et need on jäänud kasutamata... Milleks siis arsti juurde minnagi, kui teda kuulda ei taheta võtta? Neid, kes arsti nõuandeid kuulata ei taha, õpetab elu, mis tähendab, nii kurb kui see ka pole, et võib inimest lõpuks tabada tervisekatastroof – väga tõsine haigus. Mõni saab alles siis aru, mis on elus tegelikult tähtis, muutub tolerantsemaks, heasoovlikumaks, mõtiskleb Tamm.

«Minu hinges on lapsed, lastega tegelemine.» Kuna lastearstid kadusid ära, siis tuli õppida perearstiks ja selle koolituse Tamm ka läbi tegi. «Lastelt saad positiivse emotsiooni, igas lapses on midagi, mis teeb tuju heaks,» teab ta.

Ja kuigi lastearst doktor Tamm pidi ümberkvalifitseeruma perearstiks, ei jäänud tema tööst lapsed päris kõrvale – viieteistkümne aasta jooksul oli Vinni-Pajusti gümnaasiumis kooliarstiks. Kuni ka see süsteem riigis ära kaotati ja kooli jäid alles kooliõed. Kooliarst nägi lapsi ja õpetajaid koolikeskkonnas, jõudis nende probleemidele lähemale, sai kiiremini tõvele jaole. Nüüd on õpilaste ja perearsti vahelüliks Vinni perearstikeskuse kooliõde Merike Laidvee.

«Tunnen huvi, mis on ajaga laste tervises muutunud. Selgub, et kõige hullem pole laste juures mitte vähene liikumine ja ülekaalulisus, vaid vanemate vähene hoolimine oma lastest, pühendumine ainult tööle, ja mis seal salata, ka kodudes valitsev mustus. Nüüd, kus koduvisiite enam pole, ei ole arstidel ka täit ülevaadet, millistes tingimustes patsiendil elada tuleb,» leiab Tamm.

Praegu sõltub patsiendist endast, kas ta vastuvõtule tulles räägib ka oma isiklikest asjadest või mitte. Sageli on haiguse või kaebuse taga rohkem põhjusi. Patsiendiga suhtlemist on jäänud vähemaks, tõdes Tamm.

Hea on Tamme arvates see, et diagnoosimine on muutunud täpsemaks, varem ei osanud inimesed tunda huvigi oma veresuhkru taseme või muu näitaja kohta. Arsti hea abiline on nii labor kui arvuti. Labori andmed võimaldavad arstil täpsemalt diagnoosi panna, meditsiini digitaliseerimine annab juurdepääsu patsiendi andmetele – lisaks digiretseptile on arstil juurdepääs digihaigusloole.

Igapäevaelus lihtsustab digiretsept arsti elu sedavõrd, et enam ei pea ta lahti muukima patsiendi vastust ravimite kasutamise kohta a la «võtsin, teate küll, neid väikseid kollaseid tablette». Digiretseptid on muutnud arstid tohtritest teenindajateks, kes retsepte välja kirjutavad. Apteekritest on juba saanud müüjad, kas siis nüüd on meie kord.

Vanemad inimesed mäletavad ja igatsevad taga vanu aegu, mil Tartu arstid Vinnis käisid majandirahva tervist üle vaatamas. Need ajad ei tule enam kunagi tagasi. Isegi kui Tartu arstid ka siia tuleksid, ei saa nad kaasa võtta kogu vajalikku aparatuuri. Niisama otsa vaadates ja temperatuuri mõõtes arstid enam patsientidele diagnoosi ei pane. Ja kas me seda tahaksimegi?

«Kokkuvõttes jõuan juba äraleierdatud järeldustele: usaldagem oma perearsti. Tema soovib oma patsientidele ju head. Miks ei peaks me teda siis mitte kuulama? Mis võiks olla veel arsti töö juures suurem rõõm kui see, mis vaatab vastu terveks saanud inimese silmadest? Seepärast liikugem ja nähkem enda ümber rohkem positiivset. Meile on antud ainult üks elu ja see on meie endi kätes,» teatab Tamm lõpetuseks.

Populaarne

Tagasi üles