Karm kogemus sünnitusel viis doonoriks

Merle Roosist sai doonor pärast seda, kui ta ise vajas elupäästvat vereülekannet.

FOTO: Toomas Tatar

Veredoonoriks olemise tähtsusest saab inimene pahatihti aru alles siis, kui ta ise või tema lähedane on vajanud vereülekannet.

«Sünnitus oli väga raske ning lõppes minu jaoks eluohtliku verekaotusega, mille järel pool päeva vereülekannet tehti,» meenutas politsei- ja piirivalveameti juhtivspetsialist Merle Roos (30). Ülekandeks kasutati kolme doonori verd. «Olen siiani väga tänulik, sest need inimesed tegid mulle suurima kingi, mida üldse teha saab – kinkisid elu! Samas mõistsin, et doonoreid peaks olema palju-palju rohkem, sest seda verd ikka kulus,» tõdes ta. Pärast juhtunut hakkas Roos ka ise doonoriks ning käib nüüd regulaarselt verd andmas.

Kuigi iga aastaga on doonorite arv Eestis tasapisi kasvanud, on neid siiski vähem, kui oleks tarvis, et katta haiglate verevajadus igas olukorras. Vere komponendid säilivad lühikest aega: erütrotsüüdid ehk punalibled kuni 35 päeva, trombotsüüdid ehk vereliistakud viis kuni seitse päeva ja värskelt külmutatud plasma kuni kolm aastat. Seetõttu ei ole võimalik verd suurel hulgal ja pikaks ajaks ette varuda.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitusel peaks arenenud riigi stabiilsete verevarude tagamiseks doonoreid olema neli protsenti rahvastikust, kuid Eestis on see protsent praegu vaid 2,7. «Vereülekannet vajab elu jooksul iga neljas inimene, seega võime ühel päeval abi vajada ka meie ise või meie lähedased,» sõnas Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) verekeskuse juhataja doktor Riin Kullaste.

Keeld annetada muserdas

Tulihingeline doonor Maris Luberg (35) tõdes, et maa on täis inimesi, kes võiksid vere loovutamisega aidata, kuid paljud ei leia selleks lihtsalt aega või puudub motivatsioon. «Kavatsen verd loovutada nii palju kui võimalik. Mul pole küll veel siiani vereülekannet vaja läinud, kuid kujutan ette, millist ahastust võivad tunda lähedased, kelle kallis inimene vereülekannet vajab,» nentis Luberg.

Praegu Toyota Baltic ASis kliendirahulolu uuringu koordinaatorina töötav naine hakkas verd loovutama juba tudengina, kuid esmase vereloovutamise põhjus ei olnud veel sugugi mitte üllas, vaid pigem kasuahne, meenutas ta. «Kui juba kuu lõpp paistis ja raha polnud, kuid see-eest šokolaadi­isu oli suur, läksime sõbrannaga Maarjamõisa polikliinikusse,» tuletas Luberg meelde. Samuti tahtis ta siis oma veregruppi teada. «Eks sealt see vereloovutamise harjumus sisse jäigi,» tõdes naine, kes annetas ülikooli ajal verd kaks korda aastas.

Tagasilöök tuli aga ülikooli lõppedes, kui Luberg sai vere­kliinikult kirja, et peab minema tegema kordusanalüüsi. «Ehmusin ära – kes see ikka kuulda tahab, et tema tervisega miskit korrast ära on,» tunnistas Luberg, kelle sõnul oli arst öelnud, et tema vereproovis on miski reageerinud ja seega tuleb mõneks ajaks paus sisse teha. Midagi ohtlikku aga ei olnud.

Vahepealsetel aastatel Luberg reisis palju ning verd läks ta loovutama uuesti möödunud aastal. Paraku selgus, et Lubergil on doonorluse keeld sellesama aastatetaguse vereproovi tõttu. «Tol hetkel saingi aru, kui oluline minu jaoks doonorlus tegelikult on – kuuldes, et minu veri ei kõlba ja ma ei saagi enam verd loovutada, tundsin, nagu ei oleks ma enam täisväärtuslik inimene,» rääkis Luberg.

Õige pea kutsus arst aga naise tagasi ja teatas, et laseb siiski uued vereanalüüsid teha, kuna eelmisest korrast on juba aastaid möödas ning tänapäevased testid on täpsemad. Nädala pärast helistatigi, et veri on korras. «Tuju läks nii heaks! Läksin kohe Foorumi verekliinikusse,» lausus Luberg, lisades, et on nõnda võrratu teada, et keegi saab tänu temale abi.

Tagasi üles