Doonoriks olemine parandab tervist – müüt või tegelikkus

FOTO: SCANPIX

Kuigi räägitakse, et lisaks heale enesetundele, mida annab aitamine, on vereloovutamine ka doonori tervisele kasulik, teaduslikku tõestust sellele ei ole.

«Hea enesetunne tekib ikka hea teo tegemisest,» tõdes Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) verekeskuse juhataja doktor Riin Kullaste, kes toonitas, et doonorlust ei tohiks pidada ka tervisekontrolliks. «Meie eeldame, et doonoriks tuleb inimene, kes tunneb end tervena ja kinnitab seda ka vastavas ankeedis ning vereloovutuseelsel vestlusel.» Ta toonitas, et verekeskuses ei tehta täielikke vereanalüüse ning kui tervise suhtes on kahtlusi, tuleb kindlasti pöörduda perearsti poole.  

Iga doonori verd analüüsitakse põhjalikult – esmalt määratakse veregrupp AB0-süsteemis ning Rh(D) kuuluvus. See on vajalik, et patsient saaks ülekandeks talle sobiva vere. Seejärel kontrollitakse verekeskuse laboris doonorverd HIVi, B- ja C-hepatiidi ja süüfilise suhtes ning kui doonori verest leitakse vastavaid haigustekitajaid, võtab verekliinik doonoriga ühendust, selgitab kohapeal olukorda ja suunab inimese vajadusel edasi arsti juurde. «Kui inimese veri ei ole sobilik, selgub see mõne päeva jooksul, kuid seda juhtub harva – umbes paarikümnel juhul aastas,» lausus Kullaste.

Doonorilt saadud täisverd ülekandeks ei kasutata. Iga veredoos jagatakse erütrotsüütideks, plasmaks ja trombotsüütideks ning patsiendile kantakse üle vaid neid verekomponente, mida ta vajab. Seega on oluline teada, et ühe doonori vereloovutus võib päästa mitme inimese elu.

Peamisteks nõueteks doonorile on, et ta peab olema terve, puhanud ja söönud, Eesti kodanik või elanud Eestis elamisloa alusel üle ühe aasta, kaaluma vähemalt 50 kilo ning olema vanuses 18–60 eluaastat. Vanusepiirang on eelkõige seotud sellega, et vereloome protsess aeglustub ja doonorlus ei pruugi vanemas eas olla enam täiesti ohutu, ent Kullaste sõnul saavad püsidoonorid verd loovutada ka kuni 65. eluaastani, kuna nende organism on sellega harjunud. «Kaalupiirang on otseselt seotud loovutatud vere mahuga. Doonor annab korraga ära 450 milliliitrit verd ehk 7–13 protsenti kogu veremahust ning 50 kilogrammi on minimaalne kehamass, mille puhul selline loovutus on tervisele täiesti ohutu,» selgitas Kullaste.

Enim läheb vaja Eesti elanikkonnas kõige sagedamini esinevat A- ja 0-reesuspositiivse veregrupi doonoriverd. Samas on selge, et tarvis on kõikide gruppide verd, sest nii doonorite kui ka vereülekannet vajavate inimeste hulgas on veregruppide jaotumine ühesugune ning oma kindel hulk on vajalik nii haruldase kui ka sageli esineva veregrupiga inimeste vajaduste katmiseks. AB-reesusnegatiivne kui Eestis kõige harvemini esineva veregrupiga inimene ei tohiks karta, et tema verd pole vaja – haiglasse satub kogu aeg ka selle veregrupiga patsiente.

Verd kantakse patsiendile üle selleks, et päästa tema elu, kuid tulemus võib olla vastupidine, kui ülekantav veri sisaldab haigustekitajaid. Vereloovutus Eestis on tasustamata ja vabatahtlik just seetõttu, et nõnda tagatakse maksimaalselt ohutu doonoriveri, mis on ka WHO soovitus. «Näiteks Leedus ja Saksamaal eksisteerib nii tasuline kui ka tasustamata doonorlus ning statistika näitab, et tasuliste doonorite verest leitakse kuni kaheksa korda rohkem vere kaudu levivaid haigusi,» tõi Kullaste näite. Seega peaks arsti sõnul doonori esimene motivatsioon olema siiski soov kedagi aidata, mitte materiaalne kasu. Verekeskused saavad omalt poolt pakkuda väikeseid doonorile mõeldud kingitusi.