Ravimtaimede aeg

Igasse koduapteeki kohased: praegu võib jõeäärsetelt niitudelt korjata näiteks kortslehte, raudrohtu, naistepuna ja angervaksa.

FOTO: Liis Treimann

Praegu, mil niitude ja aasade õiteilus on oma osa ravimisväega taimedel, on ka paras aeg neid korjata. Kuidas seda teha, õpetab proviisor Ain Raal.



Nagu kauaaegne maarohtude asjatundja Kaika Laine, nii leiab ka Tartu Ülikooli farkognoosia dotsent Raal, et igas kodus peaks olema ravimtaimede raamat.



«Paljudes peredes  kindlasti ongi riiulil Tammeoru, Koogi ja Vilbaste suurepärane raamat «Eesti NSV ravimtaimed», mis viimati ilmus 1984. aastal ja mille väärtust pole aeg põrmugi kahandanud,» ütleb õppejõud, kes oma raamatus «Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest» (2005) vaatleb ravimtaimede kogumist ja kuivatamist õige põhjalikult ja teaduslikult põhjendatult.



«Tänavu on ravimtaimede areng Eesti põhja- ja lõunaosas umbes kolmenädalase erinevusega, mistõttu ka kogumisvõimalused erinevad mõneti,» nendib Raal.



«Mõelda võiks pärnaõitele, mida tohib koguda ka linnas, vältides vaid mäkketõusul, kus autojuhid gaasi vajutavad, kasvavaid puid. Käes on ka näiteks kummeli, raudrohu, palderjani, samuti  mitmete aias kasvavate ravim- ja maitsetaimede varumise aeg, nii et jälgige nende õitsemist. Suve sujudes hakkavad küpsema viljad ja sügisel saabub õige aeg juurte-juurikate kogumiseks.»



Korjamine


Ravimtaimede maapealseid osi kogutakse tavaliselt õitsemise alguses või ajal, ja ikka kuiva ilmaga. Eeterlikku õli sisaldavaid ravimtaimi (need on enamasti tugeva eriomase lõhnaga) tuleks koguda kuiva ilmaga soovitatavalt kella 9 ja 11 vahel.



Maa-aluseid osi on õigem varuda hommikul või õhtul. Juured-juurikad pestakse külma veega mullast puhtaks, soovitatav on need korraks tulise veega üle valada ning seejärel enne kuivatamist peenestada. Viljad kogutakse valminult, seemneid pudenemise vältimiseks küpsemisjärgus, kuid mitte ülevalminult.



Kuivatamine


Kogutud ravimtaimede osad (droogid) tuleb kuivatada võimalikult kohe ja lühikese aja jooksul. Kõige õigem oleks drooge kuivatada kahes etapis: alguses närbutada kõrgemal temperatuuril (30–60 kraadi) ja seejärel hoida kuni kuivamiseni toasoojas. Eeterlikku õli sisaldavaid ravimtaimi kuivatatakse 30–40, mahlaseid marju 50–60 kraadi juures.  Maapealseid osi tuleb kuivatada varjus, erandina võib päikese käes kuivatada mahlaseid marju ja suure veesisaldusega maa-aluseid osi. Kuivanud droogi tunnuseks on murdumine painutamisel.



Säilitamine


Drooge tuleb kaitsta esmajoones niiskuse, aga ka valguse, kõrge temperatuuri, tolmu, putukate ja näriliste eest, seega peaks nende säilitusanumad olema võimalikult õhukindlad. Raal ise kasutab selleks keeratava metallkaanega purke, mida hoiab pimedas kapis. Suuremate droogikoguste säilitamiseks sobivad ka nt jõupaberist või plastikust kotid, kilekotti pandav droog peab aga olema väga hästi kuivatatud. Suletud säilitusanumast ei tohi eralduda ravimtaimele iseloomulikku lõhna, see viitab toimeainete lendumisele. Drooge peenestatakse alles vahetult enne kasutamist. Kõige kindlam on droogivarusid igal aastal uuendada, kasutades vanu näiteks kompresside, vannide või kas või leiliviskamisvee valmistamiseks.



Huvitavat


Vähekasutatud ravimtaimedest on Ain Raali teaduslikus mõttes hakanud viimasel ajal huvitama ahtalehine põdrakanep, millest tehtud kergelt põletikuvastase toimega tee on päris mõnusa maitsega. Just sellelt taimelt saavad abi need vanemad mehed, kes seni väikeseõielist pajulille taga otsinud.