Eksperiment: nädal Tallinnas ratastooli aheldatuna

2009. aastal tegi noor keskerakondlane Daniel Sepp (paremal) eksperimenti, kus liikus nädal aega ringi ratastoolis. Foto: Priit Simson/Postimees

16-aastane noormees Daniel Sepp lõpetab täna eksperimendi, kus ta istus nädalaks ajaks ratastooli , et püüda mõista liikumispuudega inimese igapäevaelu probleeme. Endalegi üllatuseks avastas Sepp, et ratastoolis hääletajat abita ei jäeta.

Miks sa seda teed?

Ma teen seda eelkõige heast tahtest. Sõitsin ühel päeval bussiga ja nägin invaliidi nuppu, aga ei tekkinud mingit ettekujutust sellest, kuidas invaliid seda üldse kasutada saaks ja sealt tuligi mõte ise järele proovida. Alguses mõtlesin, et üheks päevaks, aga siis tundus, et nädal oleks teema mõistmiseks õigem.

Kuidas invaliid siis ühissõidukiga liigelda saab?

No trammiga ma näiteks liigelda ei saagi tegelikult. Või noh, teoreetiliselt saan selle ühe madalapõhjalise trammiga, aga mul pole lihtsalt ei viitsimist ega aega seda ära oodata, kuna see käib nii harva. Ka paljud trollid on veel samuti trepiga, nii et kes see jõuab neid madalapõhjalisi üldse ära oodata. Näiteks buss number 40, millega ma saaks Stroomi randa, käib kord tunni jooksul ja tund aega passida Viru keskuse terminalis on suhteliselt niru.

Kuidas on kõnniteedel liiklemisega, kas inimesed üldse annavad ratastoolis liikujale teed?

Inimesed annavad teed küll, aga probleemiks on hoopis kõnniteede kord. Osa kõnniteid on nii kitsad, et nad pole üldse liigeldavadki ja siis teine asi on augud, mille tulemuseks on see, et mõni esiratas jääb kinni ja siis võid seal vehkida niipalju, kui tahad, aga lahti ei saa. Probleemsed on ka äärekivid, millest üles saamine võtab kaua aega või on ilma kellegi abita üldse praktiliselt võimatu.

Kas ratastoolis inimesel on välise abita üldse võimalik liigelda?

See sõltub loomulikult inimese puude raskusest. Kuna võtsin nõuks, et ma oma jalgu üldse ei kasuta, siis peab tunnistama, et jah, on küll abilist vaja. Vahel on nii raske bussi peale saada ja lihtsalt ei saagi üksinda.

Palju ratastoolis inimesi sa nädala jooksul tänavapildis nägid?

Olen tegelikult selle nädala jooksul näinud vaid ühte ratastoolis inimest ja see näitab seda, et Eesti tingimused ei ole piisavalt head selleks, et ratastoolis inimesed suudaksid ise piisavalt liikuda. Neil on arvatavasti välja kujunenud kindlad marsruudid, et ühest kohast teise jõuda ja igale poole nad vist ei kipugi.

Kus on Tallinas kõige keerulisem liigelda?

Kõige raskem on meie vanalinn. Need munakivid on niimoodi kohandatud, et seal ei saanud ilma selleta, et keegi sind tagant lükkab ikka üldse liikuda ja seda siin riigis väga ei harrastata.

Kas sul juhtus ratastooliga liigeldes mõni õnnetus?

Jah, suutsin üleeile ratastooliga ümber minna. See toimus Rotermanni kvartali juures, kus püüdsin väiksest kruusateest üles saada, aga ei õnnestunud ja kukkusin koos tooliga ümber. Jõudsin tükk aega maas vedeleda ja palju eestlasi jõudis mööda kõndida, kuid lõpuks ühed soomlased, kes olid täitsa paanikas ega saanud aru, miks inimesed ei aita, tõstsid mu püsti.

Kuidas inimesed ratastoolis liikujasse suhtuvad?

Oleneb. On selliseid inimesi, kes vaatavad sind nagu elavat šarži, aga on ka selliseid, kes käituvad normaalselt. Kahjuks see protsent jaguneb nii, et 90 protsenti inimesi justkui pelgaksid sind. See teeb natukene kurba meelt, et kui niigi on füüsiliselt raske päevaga lõpule jõuda, siis see psühholoogiline aspekt teeb asja veel eriti raskeks.

Oled sa eksperimendi vältel ka midagi positiivset kogenud?

Võib üllatusliku poole pealt öelda, et poodlemas on siin väga lihtne käia. Näiteks Viru keskuses või Rotermannis on kõik väga sujuv, kui mõned poed välja arvata.
Lisaks on positiivne see, et näiteks hääletades pole peale saamisega mingit probleemi. Siiagi (Postimehe toimetusse Maakri tänaval - toim) tulles võttis mind peale üks linnamaastur, ja sellist asja on ennegi olnud, et kesklinna suundudes inimesed peale võtavad ja lihtsalt «viskavadki» sinna, kuhu vaja.

Millistes linnaosades sa liigelnud oled?

Praegu on läbi sõitmata vaid üksainus linnaosa, mis on Põhja-Tallinn, kuna seal võib tekkida turvalisuse küsimus. Siiski on plaan ka veel täna (eile - toim) sinna jõuda, kuna pean ühele sõbrale Salme keskuse juurde ühe plaadi viima. Muidu peab tunnistama, et näiteks Lasnamäel polnud tegelikult üldse hullu ja seal on kohati isegi paremad tingimused kui mujal.

Kas ratastoolis inimesed jõuavad oma asjatoimetused aetud?

Ma usun, et see, kas inimene saab oma päevatoimetused ära teha, on personaalne. See on kindel, et ratastoolis võtab see kõvasti kauem aega.