Ravikindlustusmaks ei kata kulusid

Haigekassa juht Hannes Danilov kinnitab: kärped pole jätnud inimesi arstiabita, küll on aga tuntavalt pikenenud ravijärjekorrad. Foto: Peeter Langovits

Haigekassa koostab koos välisekspertidega analüüsi, kust järeldub, et senisest ravikindlustusmaksust ei piisa enam rahva ravikulude katmiseks.

Haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov, vabandust ebaviisaka küsimuse pärast, aga kui palju teie palka on kärbitud?

Kümme protsenti. Nõukogu kärpis juhatuse 2010. aasta palka. Meil on kokku lepitud, et seda tehakse aasta ette.

Aga tänavuse aasta palk?
Sama nagu kogu aeg.

Kas haigekassa kontoritöötajatel ka on palka kärbitud?

Ei, ei ole kärbitud.

Aga kas on plaanis?

Praegu ei ole sellist plaani.

Milliseid meditsiinisüsteemi harusid on kärped teie hinnangul kõige rohkem puudutanud?

Kõige rohkem on praegu kärbitud eriarstiabi – 500 miljoni krooni ulatuses 2009. aastal. Järgmine koht on ajutise töövõimetuse hüvitised ehk sinised lehed, aga seda ei ole teinud haigekassa, see tuleb seadusemuudatusest. 100 miljoni ulatuses on kärbitud ravimite kompenseerimist 2009. aastal võrreldes 2008. aastaga.

Kuidas need kärped on mõjunud, kuidas nendega toime tulla?

Mõju taandub lõpuks ikka teenusele, mida patsient saab – kas ta saab seda natukene hiljem kui seni? Peab ütlema, et kvaliteediprobleemi pole meil veel tekkinud. Pole nii, et patsient saaks ravi vähem. Aga ambulatoorsed järjekorrad on pikenenud meie andmetel kaheksa kuni kümme protsenti. Õnneks statsionaarse ravi järjekorrad veel pikenenud ei ole, võrreldes 2008. aastaga.

Aga kui kärped jätkuvad, siis kumba teie eelistaksite: järjekordade pikenemist või arstide palkade vähendamist?

Ma ei saa niimoodi öelda, et ma eelistan ühte või teist. Kõik pallid peavad korraga õhus olema. Ei ole nii, et lased ühe palli maha, et arstidelt võtad palga ära, kuid ravi kättesaadavus on maksimaalne. Nii ei saa olla. Kõike peab tegema mõistlikult, teatud tasakaalu silmas pidades. Ühte ei saa teisele eelistada.

Tõenäoline on siis nii arstide palga vähendamine kui ka järjekordade pikenemine?

No näis. Vaatame, mida sotsiaalmaksu laekumise prognoos ütleb. Sealt saab seda vaadata.

Kas ravikindlustusmaksuga tuleks teie meelest maksustada ka pensione või kuidagi teisiti muuta selle maksu loogikat?

Küsimus on, mis maksusüsteemiga üldse peale hakata ja kuidas tervishoiusüsteemi finantseerida. Me paneme praegu koos Maailma Tervise organisatsiooni ja Londoni majanduskooliga kokku analüüsi, kuidas finantseerida Eesti tervishoidu, lähtudes praegusest maksusüsteemist, mida selleks teha, et tervishoid oleks ka 30 aasta pärast jätkusuutlik.

Seal tuleb välja erinevaid arvamusi ja üks on kindlasti see, et pensione ei tuleks mitte niivõrd maksustada – sest pensionid on meil väikesed ja me suurendaksime nende maksustamisega inimeste hulka, kes langevad absoluutsesse vaesusse –, vaid pensionäride pealt võiks hakata maksma mingit pearaha teatud summa ulatuses riigieelarvest. See eeldab muidugi teiste maksude suurendamist.

Näiteks tulumaksu suurendamist?

Tulumaks ei ole vist seal (analüüsis – toim) praegu, tulumaks on kindlasti ka üks võimalus. Rohkem on selles analüüsis räägitud erinevate aktsiiside ja muude kaudsete maksude tõstmisest. Kaalutakse kõiki võimalusi ja erinevaid variante, lahatakse näiteks ka dividendide maksustamise küsimust – kogu maksusüsteem võetakse ette ja püütakse pakkuda ratsionaalseid lahendusi.

Milliseid järeldusi sellest analüüsist praegu juba mainida võiks?

Ma ei tahaks neid mainida enne, kui analüüs valmis on. Aga on täiesti kindel, et ainult ravikindlustusmaks tööjõumaksuna, nagu ta praegu on, ei ole tervishoiu rahastamiseks jätkusuutlik. Sellisel (tervishoiu – toim) tasemel. Alati saab taset muidugi langetada.

Kas analüüs panustab ka patsiendi omafinantseeringu jätkuvale suurendamisele?

Mitte eriti, sest meie patsiendi omaosalus on juba praegu Euroopa keskmise lähedal. Euroopa keskmine on umbes 25 protsenti.

Tänases (eilses – toim) Postimehes väidab üks poliitik, et meil on see juba 26 protsenti.

Ta väidab valesti, muide. Seal on palju valesid numbreid, mul oli pisut imelik seda lugeda.

Mis on õige number?

2008. aasta numbreid meil vist veel ei ole, aga 2007. aasta omaosalus oli meil 22,3 protsenti. See on 25 protsendi lähedal ja üle selle loetakse niisuguseks omaosaluseks, kus kindlustuse arvelt ehk tasuta saadud teenuste osakaal läheb nii väikeseks, et selleni jõudmiseks kasutatakse varjatud tasustamist ning suureneb korruptsiooni võimalus.

Üle 25 protsendi omaosalus seega tõusta ei tohiks?

Tohib alati, tähtis on, mida me peame mõistlikuks. Lätis näiteks on patsiendi omaosalus 49 protsenti. Lätis maksab voodipäev patsiendile 220 krooni, meil 25 krooni. Lätis muidugi on kohustuslik edasikindlustus, voodipäevad tuleb patsiendil endal ära kindlustada, sisuliselt maksab ta lisakindlustusmaksu. On kohti, kus omaosaluse number on veelgi suurem.

Kas haigekassa peab hakkama oma reservi kasutama?

Praegu me prognoosime, et tänavu vajame reservi 200 miljonit. Aga vaatame, mis aasta lõpp toob. Järgmiseks aastaks prognoosime reservi kasutamist 580 miljoni krooni ulatuses.

Valitsus näib plaanivat haiglate uue arengukava koostamist ja senise arengukava asendamist. Miks haigekassa on nii kinni vanas arengukavas, kui kõik ütlevad, et selle on koostanud eluvõõrad rootslased ja ta on nüüdseks aegunud?

Kui sul on arengukava ja sa püüad sellest kinni pidada, siis teatatakse sulle, et see on loll arengukava. Kui sul ei ole arengukava, öeldakse sulle, et sa oled loll, sest sul ei ole arengukava.

Esiteks, rootslastega koos – muide, mitte rootslaste – koostatud arengukava ei ole eluvõõras ja see on sisuliselt ellu viidud. Kõik asjad, mis seal ennustati, ongi juhtunud. Me oleme haiglate võrku kärpinud, oleme vähendanud haiglas veedetud päevade arvu jne.

See on juhtunud ja see ei ole üldse eluvõõras. Kui me Tallinnas haiglaid liitsime, oli siin 17 haiglat, praegu on neli. Siis olid kõik liitmisele vastu, aga praegu räägitakse, et haiglaid on Tallinnas liiga palju, tuleks veel mõni sulgeda.

Miks me arengukavast kinni tahame pidada: esiteks ei ole ratsionaalne pidada väga väikeste vahemaade taga statsionaarset abi osutavaid haiglaid. Rahvusvaheliselt eksisteerib mõiste «kuldne tund» ehk 70 kilomeetrit, tunnine autosõit, mille raames peaks olema võimalik saada statsionaarset haiglaravi.

Teine on ressursi küsimus. Kui me ehitame Tallinna ja Tartusse miljardilisi komplekse ja investeerime siis veel ka 50 kilomeetri raadiuses olevatesse haiglatesse, siis on see ressursi ebaefektiivne kasutamine. Kolmandaks ei ole meil ei Rapla ega Põlva haiglas 4,6 kirurgi, keda on vaja ööpäevase valveringi katmiseks.

Näiteks sünnitustel hakkab kvaliteedirisk vähenema, kui on üle 500 sünnituse aastas. Kirurg peaks aastas tegema 150–200 operatsiooni. See on kvaliteedi küsimus. Patsient seda loomulikult hinnata ei oska, temale meeldib, kui haiglas on hea söök, ilusad värvilised kardinad ja lahke suhtumine.

Kas säästu- ja kriisijutu lõpetuseks mõni hea uudis ka on?

Hea uudis on see, et oleme suutnud hoida oma süsteemi 2008. aasta tasemel, erinevalt päris mitmest muust süsteemist.

Loodame hoida teda ka edasi vähegi arvestataval tasemel, sest kerge on katki teha, aga ülesehitamine võtab neli korda rohkem aega.