Seenelisi ohustab Eestis kakssada mürgist liiki

Tavavahelik on Eestis väga sagedane seen juunist novembrini. Lisaks metsadele leiab ka aedades ja parkides. Eriti palju leidub kuival suvel ja sügisel. Tavavaheliku mürgistused on põhjustanud Euroopas mitmeid surmajuhtumeid. Mürk moodustab inimese veres antikehi, mis hävitavad punaliblesid. Mürgistuse peiteaeg on tunnist kuni paari aastani. Tavavaheliku muudab ohtlikuks see, et mürgid ei eraldu väljaheidetena, vaid need kogunevad organismi. Inimesed võivad seenele reageerida erinevalt, söömine võib lõppeda ka surmaga. Kupatamine ei muuda tavavahelikku ohutuks. Foto: Vello Liiv

Jala ja kübaraga seeni, mida tavaliselt söögiks korjatakse, leidub Eestis üle tuhande liigi, kuid ligikaudu kakssada neist on mürgised, hoiatab seenelisi Tartu Ülikooli mükoloogiaprofessor Urmas Kõljalg.

Millised Eestis leiduvatest seentest on kõige ohtlikumad?

Inimesele on tõsiselt ohtlikud viis-kuus liiki. Kõige hullemad, mis põhjustavad amanitiinimürgistust, on valge kärbseseen, roheline kärbseseen ja jahutanuk. Orellaniinimürgistust põhjustavad kühmvöödik ja kastanvöödik. Väga ohtlik on ka punakas narmasnutt.

Milliste söögiseentega mürgi­seeni segamini aetakse ja kuidas nende vahel ikkagi vahet teha?

Valget kärbseseent aetakse segamini šampinjoni eri liikidega. Mõlemad on valged, ainuke vahe on see, et kui šampinjon saab vanemaks, siis tema eoslehekesed kübara all muutuvad pruuniks või koguni mustaks, valgel kärbseseenel jäävad aga alati valgeks.

Rohelist kärbseseent on aetud segi pilvikuga, mis võivad olla rohelised pealt, kuigi roheline kärbseseen on rõngaslooriga ja neid ei tohiks segi ajada.

Jahutanuk on sarnane kännumampliga, mis kasvab suurte kogumikena surnud lehtpuupuidul, kändudel. Jahutanuk kasvab okaspuukändudel, küll väiksemate kogumikena.

Spetsialist teeb neil vahet, aga kirjeldada seda vahet on väga raske – nad on sedavõrd sarnased. Kui inimene ei ole liigis kindel, siis tasub hoiduda kännumampli korjamisest. Jahutanuk on sama mürgine nagu roheline kärbseseen.

Vöödikuid on raske millegagi segamini ajada. Ka punakat narmasnutti, mis kasvab jaanipäevast juuli keskpaigani peamiselt parkides.

Kui mürgiseened on sattunud toidulauale, on neid võimalik maitse või lõhna järgi ära tunda?

Üldiselt mitte. Kui te seenekorjajat ei usalda, siis on tark tema rooga mitte süüa.

Mida mürgiseened inimese organismis teevad?

Valges ja rohelises kärbseseenes ning jahutanukis on valgud, toksiinid, mis kahjustavad inimese rakke. Kõige tõsisem tagajärg on maksarakkude hukkumine. See võib toimuda küllalt kiiresti, paari-kolme päevaga – sõltub, kui palju mürki sisse söödi ja milline on maksa regenereerumisvõime.

Isegi kui inimene saab esmasest mürgistusest üle, võib tal ikkagi kujuneda tõsine maksakahjustus, nii et hiljem võib saabuda isegi surm või on vajalik maksasiirdamine.

Vöödikute toimeaine on orellaniin, mille peiteaeg võib olla paarist päevast kuni kahe nädalani. See tekitab väga raskeid neerukahjustusi, mis viivad selleni, et inimene sureb või on vaja teha neerusiirdamine.

Punaka narmasnuti toimeaine on muskariin ja see mõjub juba 20–30 minuti jooksul. Mürk mõjub väga raskelt hingamisteedele, nii et inimene võib lämbuda ja surra. Samuti tekitab see nägemishäireid.

Panter-kärbseseene mürgistus mõjub südamele, see võib seisma jääda ja järgneb surm.

Kuidas seenemürgitus endast tavaliselt märku annab?

Esimesed nähud on tavaliselt kõhuga seotud: iiveldus, süda läheb pahaks, inimene oksendab, on kõhuvalu. Kui mõni tund pärast seente söömist tekivad sellised tundemärgid ja kõht läheb lahti, tuleb kiiresti arsti poole pöörduda, võimalusel kutsuda kiirabi.

Kas enne kiirabi saabumist on ka võimalik midagi ette võtta, et mürgistuse mõju vähendada?

Väga palju mitte. Ei saa ju inimest, kui tal on raske olla, panna oksendama, sest ta võib oma oksesse lämbuda. Võib juua leiget vett või teed, eriti siis, kui on tugev higistamine, et veekaotust kompenseerida.

Kui on oksendatud, tuleb sealt seenetükid haiglasse kaasa anda. Seenemürgistuse määramine on märksa lihtsam, kui on alles värsked viljakehad. Siis on võimalik kiiresti määrata, millega tegemist, ja vastuabinõud kasutusele võtta.

Punakal narmasnutil on vastumürk olemas, atropiin, aga seda tuleb kohe manustada. Ülejäänud eluohtlikel seentel vastutoimeainet olemas pole.

Miks ei ole?

Seenemürgistusi ei esine nii palju, mistõttu oletan, et farmaatsiafirmad ei pane vastu­ainete tootmisse palju raha. Ka on vastuainete leidmine küllalt keerukas, sest mürgised toimeained on väga keerulised valgud.

Millest see oleneb, kas seenemürgitus kujuneb surmavaks?

Ennekõike ikka söödud seentest. Teiseks kiirusest, millega ravi saab. Ja kindlasti inimese seisundist, kuidas ta organism mürgistusega hakkama saab.

On suremise tõenäosus suur?

Mürgistusi juhtub nii vähe, et protsentidest on raske rääkida. Ja iga aastaga õpitakse neid üha paremini ravima. Valge ja rohelise kärbseseene ning jahutanuki söömisel on siiski väga tõsised tagajärjed ja paranemine on äärmiselt raske.

Kui õnnestub seenemürgitusest eluga pääseda, siis kas sellest jäävad ka mingid tüsistused?

Mul pole sellekohast infot. Teatud seente, näiteks tavavaheliku kohta arvatakse, et see tekitab pikaajalise tarbimise korral vereprobleeme ja neerupuudulikkust, mis võib alles väga pika aja jooksul välja lüüa. Kui inimene konkreetsest akuutsest mürgistusest paraneb, siis on lootus, et ta ikkagi saab terveks.