Lapse koolihirmul on alati põhjus

Õppimise asemel on mõnikord lihtsam seebimulle püüda.

FOTO: AP / Scanpix

Kooli algus tekitab pingeid paljudes peredes, kuid mõne aja möödudes läheb elu märkamatult rööpasse tagasi. Kuidas peaks lapsevanem aga käituma, kui äsja pikalt suvepuhkuselt naasnud laps ka pärast esimest septembrit  kooli minna ei taha.

Otse loomulikult tuleb vanematel lapse koolihirmu või vastumeelsusesse tõsiselt suhtuda, kinnitab Eesti Koolipsühholoogide Ühingu esinaine Kadri Järv-Mändoja. Kui laps ei taha kooli minna, siis on selle taga alati mingi põhjus. Võib-olla on tegu koolikiusamisega või on mõni õppeaine lapse jaoks liiga raske - vanema ülesandeks jääb need põhjused välja selgitada.

Psühholoogi esimene soovitus lapsevanemale kõlab: hakka oma last aktiivsemalt kuulama. Väga palju abi on lapse poole pöördumisest ja nn tagasi peegeldamisest. Lapsele tuleb anda tagasisidet vanema meeleseisundist, näidata, et ema või isa on mures ja vajab olukorra selgitamisel lapse abi.

Kui vanem ikkagi tunneb, et ta ise ei suuda lapse käitumist mõista, oleks mõistlik rääkida lapse õpetajaga. Nõu küsimiseks võib pöörduda ka koolipsühholoogi või sotsiaalpedagoogi poole. Kuna koolipsühholooge igasse Eesti kooli ei jagu, on loomisel nõustamiskeskused, kus vastava piirkonna inimesed abi võiksid saada.

Põhjused, miks üldse koolis käia tuleb - see nn vanainimeste jutt - on lastel tavaliselt edukalt pähe õpitud. Iseasi, kuivõrd nooremad lapsed sellest ka tegelikult aru saavad, sest sisemine motiveeritus õppida tekib lastes alles põhikooli lõpus.

Kuigi koolimuredega pöördub psühholoogi poole igas vanuses lapsi, on Järv-Mändoja sõnul põhikool lapse jaoks raske aeg. Vaatamata sellele läheb suurem osa lastest kooli päris hea meelega, sest koolis on suhted, seal on elu.

Kui laps üldse uksest välja minna ei taha, on nukrameelne ja passiivne, võib tegu olla pikemat aega kestnud stressi või depressiooniga. Sellises olukorras on viimane aeg spetsialistilt abi otsida. Väiksemate laste juures annavad võimalikust depressioonist märku erinevad käitumishäired.

Aeg-ajalt väsivad lapsed lihtsalt ära, sest pikad koolipäevad ja trennid nõuavad oma osa. Tähelepanelik lapsevanem peab oskama vahet teha, kas tegu on ajutise nähtusega või tuleb probleemi sügavamalt otsida.

Igal juhul paneb Kadri Järv-Mändoja lapsevanematele südamele, et mitte kunagi ei ole häbiasi küsida nõu. See on märk, et vanem julgeb ja tahab oma lapse eest vastutust võtta.

Tagasi üles