Perearstide koolitaja: patsient dividendide tõttu ei kannata

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna emeriitprofessor Heidi-Ingrid Maaroos neljapäeval Balti perearstide konverentsil, kus rõhutati, et ükski Eesti perearst ei saa enam väita, nagu ei jätkuks tal patsiendi uuringuteks raha. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna emeriitprofessor Heidi-Ingrid Maaroos nendib, et kuna noor perearst peab oma firma loomiseks kulutama ligi pool miljonit krooni, pole midagi halba selles, kui ta raha hiljem dividendidena tagasi saab.

Miks muudeti perearstid üldse eraettevõtjateks?

Selleks, et motiveerida neid töötama ja tõsta nende prestiiži. Üleminekuperioodil (1992. aastast 2004. aastani – toim) koolitati ümber üle 900 arsti, kes vajasid motivatsiooni, et perearstina töötada.

Lisaks on kindlaks tehtud, et kõige efektiivsemalt töötab arst siis, kui tal on vastutus ja võimalused oma tegevuse auto­noomseks arendamiseks. Minu hinnangul oli see hea otsus.

Kui kerge või raske on noorel arstil, kes on lõpetanud perearsti residentuuri ja soovib asuda tööle?

Noor perearst peab looma oma firma, mis nõuab suurt algkapitali. Juba nõutud aparatuur, mis peab praksises olema, läheb hinnanguliselt maksma vähemalt paarsada tuhat krooni. Lisaks veel ruumide ümberehitamine. Kokku jääb see summa umbes poole miljoni krooni kanti.

Seetõttu paneb mind imestama arutelu dividendide üle, sest kui inimene investeerib, on loomulik, et ta investeeringu mõne aja pärast tagasi saab.

Seda tahaks küll öelda, et dividendide tõttu ei kannata patsientide ravi kuidagi.

Haigekassa antud pea- või baasraha pealt teenimise asemel on praksistel palju muid võimalusi. Näiteks geenivaramusse patsientide kogumine või kliinilised uuringud.

Haigekassa eraldatud pearaha on ette nähtud nii patsientide vastuvõtuks, nende läbivaatuseks kui ka arstile ja õele palga maksmiseks. Kui suure osa moodustab pearahast just palgakulu?

Umbes 60 protsenti.

Ja millised proovid või uuringud pearaha alla kuuluvad?

Uuringuid ei kuulugi, sinna kuuluvad tavaline vereproov, uriiniproov, veresuhkru mõõtmine. Nende pealt ei saa kokku hoida ja ei hoitagi.

Tegelikult tehakse neid proove isegi tunduvalt rohkem kui vaja oleks. Üks läbiviidud uuring näitas, et Rootsis tehti 43 protsendil visiitidest analüüse, aga meil 70 protsendil. Nii et mõnikord tehakse proov ka siis, kui selle võiks tegemata jätta.

Aga kust tuleb raha tõsisemateks uuringuteks, mida on vaja selleks, et haigus välja selgitada?

Nende uuringute kohta läheb arve haigekassasse ja raha makstakse siis, kui uuring on tehtud. Perearst ei saa seda raha kasutada kunagi niisama.

Kuidas saavad siis perearstid patsiendile öelda, et ma ei saa seda uuringut teha, kuna mul ei ole selle jaoks raha? Ka mulle on nii öeldud.

(Naerab.) Sellist arsti ma tahaks näha, kes seda ütleb. Kuidas ta saab seda öelda, kui see tegelikult ei ole Eestis probleem. Konverentsil, kust ma just tulen (Balti perearstide konverents 24.–27. sept Pärnus – toim), toodi just välja, et Eesti perearstid ei kurda enam rahapuuduse üle. Tegelikult katab praegune finantseerimine kõik, mida perearstil on vaja teha.

Kui mõni perearst niimoodi ütleb, siis ta kas ei saa asjast aru või ta lihtsalt ei mõtle, mida ta ütleb.

Mida teha siis nende tülpinud perearstidega, kes ei mõtle, mida ütlevad ja kelle juurde minnes mõnikord kuuled hoopis seda, kui raske on arsti enda elu? Patsient ei saagi siis ju oma haigusest rääkida.

Kindlasti on ka selliseid arste. Aga mida mitmekesisem on perearsti tegevus, seda tõsisemalt võtab ta oma tööd. Kui ta võtaks rohkem osa korraldatavatest konverentsidest ning suhtleks ja kuulaks, kuidas teised perearstid muredega võitlevad, siis ta võib-olla ei oleks enam nii kibestunud.

Aga see, et perearstil ei ole patsiendi jaoks aega?

Perearsti tegevuse eeltingimus ongi see, et üks visiit ei kesta kunagi kaua, vaid teadlikkus patsiendi seisundist tagatakse järjepidevusega, visiidid ja sümptomid kantakse andmebaasi. Perearst peaks andmebaasi uurima, mõtlema ning vajadusel patsiendi tagasi kutsuma. See on üks konsultatsioonioskuse alus.

Perearstid saavad pearaha ja baasraha haigekassast, kuid ei pea haigekassale mingit aruandlust esitama. Kas raha kasutamise üle poleks järelevalvet vaja?

Aga milleks nad saavad seda pea- ja baasraha üldse veel kasutada? Ma ei kujuta ette, kuidas saab sellest rahast midagi järele jääda. Ma arvan, et kontroll ei pea olema suurem. Kontrollijate ülalpidamine läheks maksma tunduvalt rohkem, kui see tulu tooks.

On perearstide patsiendinimekirjad praegu paraja suurusega?

Kui me suudame õdesid rohkem rakendada iseseisvateks vastuvõttudeks, siis võiks nimistu olla isegi praegusest lubatust suurem (praegu on lubatud 1600 pluss miinus 400 patsienti – toim). Näiteks piirialal Valgamaal, kus on arste jäänud vähemaks, võiks nimistud liita, siis saaks tegutseda ratsionaalsemalt.

Kui praegu on mõne perearsti nimistus 2800 inimest, on siis perearst üldse võimeline oma patsiente nägupidi tundma ja nende haiguslugudega kursis püsima?

Mõni patsient ei ole kindlasti näiteks kordagi perearsti juures käinud. Arvan, et nimistu suurus võiks olla umbes 1500. Siis saaks öelda, et perearst tunneb kõiki oma patsiente. Samas oleneb see ka sellest, kui hästi on patsiendi ambulatoorset kaarti täidetud.

Kui hästi perearstid praegu oma patsiente tunnevad?

Ma arvan, et sellega peaksid perearstid aktiivsemalt tegelema. Patsientide probleemide ja nimistu hea tundmine ongi üks perearsti eriala spetsiifikaid. Ta peaks oma nimistuga tegelema ja analüüsima, millised on patsientide probleemid ja kui suur on nimistus näiteks riskirühma osakaal.

Probleemi taust

•    Nädala alguses kirjutas Postimees, et osa ettevõtjatest perearste võtab aasta lõpul oma firmast dividendidena välja sadu tuhandeid kroone, mis koguneb haigekassa eraldatud pearaha osalisest kasutamata jätmisest.

•    Kokkuhoiukohti on põhiliselt kaks – kasutamata jäetud pearaha ja pereõe jagamine mitme arsti vahel, kuigi haigekassa eraldab igale perearstile pereõe palgaks

10 000 krooni kuus.

•    Sotsiaalminister Hanno Pevkur peab kasumit perearstide osavuse märgiks.

•    Perearstid kinnitavad, et uuringute tegemata jätmise või pearaha pealt nad kasumit ei saa.

•    Tekkinud on diskussioon, miks perearstid üldse eraettevõtjad on.