Tähelepanu, transrasvhapped!

Foto: SCANPIX

Toitumisteadlane Tiiu Liebert on oma raamatus «Toitumine: müüdid ja tegelikkus» muu seas kajastanud põhjalikult ka transrasvhappeid. Tema lahkel loal toome transrasvhapete peatüki veidi lühendatud variandi ka Tarbija24.ee lugejateni.

Toidurasvades sisalduvad rasvhapped jagunevad kolmeks - küllastunud, monoküllastamata ja polüküllastamata rasvhapped. Küllastunud rasvhappeid leidub palju loomsetes rasvades, küllastamatuid aga taimeõlides.

Oliivõlis on väga palju monoküllastamata rasvhappeid, kalarasvas ja taimeõlides (päevalille-, soja- ja rapsiõlis) aga polüküllastamata rasvhappeid. 2006. aastal ilmunud Eesti toitumissoovituste kohaselt peaksid rasvad katma 25-30 protsenti päevasest toidu ja jookidega saadavast energiast.

Mitte kõik rasvad ei ole halvad. Mono- ja polüküllastumata rasvhapped vähendavad vere kolesteroolisisaldust ja südamehaiguste riski. Seevastu liigset küllastunud ja transrasvhapete tarbimist seostatakse südamehaiguste sagenemisega.

Enamiku tänapäeval toiduga saadavatest transrasvhapetest saab osaliselt hüdrogeenitud (tahkestatud -toim.) taimerasvaga valmistatud toitude söömisel, kuid neid leidub ka piimas ja imetajate rasvas, põhiliselt veise- ja lambarasvas umbes 2-5 protsendi ulatuses.

Eks ole ka Eestis viimasel ajal tähelepanu äratanud osaliselt hüdrogeenitud taimerasva sisaldavad juustud, mis kannavad küll nimetust «juustulaadne toode». Osaliselt hüdrogeenitud taimerasva kasutatakse kondiitritoodetes, kartulikrõpsudes, kiirtoitude valmistamisel, aga ka piimarasva asemel kohupiimatoodetes ja jäätises.

Kui palju siis võib hüdrogeenitud rasv sisaldada transrasvhappeid? Analüüsid on näidanud, et küpsetusmargariinid võivad sisaldada kuni 30 protsenti transrasvhappeid võrreldes võiga, mis sisaldab neid umbes 4 protsenti.

Kiirtoidurestoranid kasutavad friikartulite tootmiseks erinevaid rasvu ja õlisid. Ühe uurimuse kohaselt sisaldasid McDonald'si friikartulid New Yorgis trans-rasvhappeid peaaegu 30 korda rohkem kui Taanis, kus transrasvhapete sisaldus toiduainetes on rangelt piiratud.

Ka kondiitritooted võivad sisaldada palju transrasvhappeid. Euroopa riikides teostatud uurimuse kohaselt moodustas kondiitritoodetes kasutatud rasv 1-30 protsenti transrasvhappeid. Sellele reageeris ELi kõige suurem kondiitritoodete tootja, teatades, et alates 2004. aastast ei kasuta nad enam transrasvhappeid sisaldavaid rasvu.

Transrasvhapped toidu märgistuses

Kas transrasvhapete sisaldus peaks olema esitatud toiduainete märgistuses? Siin on erinevates riikides erinev suhtumine. USAs on see seadusega määratud alates 2006. aastast.

USAs turustatavad tooted võivad kanda ka märget «ei sisalda transrasvhappeid», kui toiduportsjonis on vähem kui 0,5 g transrasvhappeid. Sellele seisukohale on rida oponente, kes väidavad, et mitme portsjoni söömisel võib jääda väär mulje, et sina transrasvhappeid ei söö, tegelikult võid saada neid küllalt palju.

Vaatamata sellele kriitikale prognoosib FDA, et aastaks 2009 on USAs kasutusele võetud transrasvhapete märgistus ära hoidnud 600 kuni 1200 südamehaigustesse haigestumist ning 250 kuni 500 surmajuhtumit.

Transrasvhapete puudumine toiduainetes ei tähenda automaatselt seda, et selline toode on ilmtingimata tervislik, kuna võib sisaldada palju küllastunud rasvhappeid ja suhkrut.

Kas keelata transrasvhapete kasutamine hoopis? Kahjuks ei ole see võimalik, kuna transrasvhappeid leidub ka piimas ja loomarasvas. Siiski on võimalus rasvades eristada sünteetilisi ja looduslikke transrasvhappeid. Kuigi nad võivad sisaldada samu rasvhappeid, on neil teatud erinevus. Nimelt on looduslikud transrasvhapped konjugeeritud ja sünteetilised konjugeerimata.

WHO püüdis transrasvhapete tarbimist vähendada ja andis 2003. aastal soovituse, et trans-rasvhapete sisaldus kogu päevasest energiast ei tohiks ületada 1 protsenti. Taani oli esimene riik, kes võttis transrasvhapete sisalduse piiramiseks kasutusele ranged meetmed, lubades inimtoiduks kasutatavates rasvades transrasvhapete sisalduse ülempiiriks 2 protsenti. See kehtib koostisosade, mitte valmistoote kohta.

Kuigi juba mõne aasta eest paluti Euroopa Liidu toiduohutuse eest vastutavalt ametkonnalt teaduslikku arvamust transrasvhapete kohta, on EL transrasvhapete märgistamise suhtes äraootaval seisukohal.

Eestis on transrasvhapete kasutamine suurenenud viimase 20 aasta jooksul. Okupatsiooniaastatel oli margariini kvaliteet, eriti maitseomadused, väga halvad, kuna nõukogudeaegne margariin sisaldas veiserasva. Leivale määriti ja küpsetamiseks kasutati valdavalt võid, kodus toiduvalmistamisel kasutati palju searasva.

Veidi lohutav on seisukoht, et Eestis on teatud nimetusega toodetesse osaliselt hüdrogeenitud taimerasva lisamine keelatud. Nii ei tohi plombiir ja koorejäätis sisaldada taimseid rasvu, küll aga jäätis. Ka kohukese kohupiimamassis ei tohi kasutada taimerasva, küll aga kohukeste glasuuris.

Kui kohuke sisaldab taimerasva, siis kannab see kohupiimadesserdi nimetust. Kahjuks ei pööra tarbija sellele tähelepanu. Kuna kohukesed on põhiliselt laste toit, on meeldiv, et kohukest meenutava desserti tootvad ettevõtjad on lubanud kasutada taimset rasva, mis ei sisalda transrasvhappeid.

Toiduainete märgistuses on võimalik osaliselt hüdrogeenitud taimerasva kasutamist tuvastada vaid toiduaine koostisosana. Väär on arvamus, et kõik margariinid, rasvasegud ja võided sisaldavad osaliselt hüdrogeenitud taimerasva ja transrasvhappeid.

Loe märgistuses toiduainete koostisosade nimekirja ja võid küllalt tihti avastada, et see võileivakate on valmistatud taimerasvast ja taimeõlist. Kuna toatemperatuuril tahke võib olla ka geneetiliselt muundatud sojaõli, mis on paljudele vastumeelne, siis kannavad tooted tihti ka märget, et antud toode ei sisalda geneetiliselt muundatud rasva. Kui aga GMOd on kasutatud, peab olema vastav märge ka märgistuses.

Transrasvhapped ja tervis

Miks siis inimesed on transrasvhapete kasutamise vastu? Arvukad uurimused on näidanud , et transrasvhapete suur tarbimine tõstab südamehaiguste riski. Osaliselt hüdrogeenitud taimerasvades sisalduvaid transrasvhappeid peetakse palju ohtlikumateks kui looduslikke.

Tavaliselt määratakse individuaalne südamehaiguste risk kahe näitaja – kahe kolesterooli suhte ja C-reaktiivse valgu järgi. Transrasvhapped, sarnaselt küllastunud rasvhapetega, tõstavad LDL- ehk nn halva kolesterooli taset, kuid erinevalt küllastunud rasvhapetest alandavad transrasvhapped ka HDL ehk nn hea kolesterooli taset.

Nii suurendab transrasvhapete kasutamine LDL/HDL suhet kaks korda võrreldes küllastunud rasvhapetega. Paljude uurimuste tulemusel võib teha üldistuse, et kui transrasvhapetest saadav energia suurenes 2 protsendi võrra, suurenes risk haigestuda südamehaigustesse 25 protsenti.

Kahtlustatakse ka, et transrasvhapete rohke tarbimine suurendab vähkkasvajate ja diabeedi riski, kuid uurimistulemused on järelduste tegemiseks siiani liiga erinevad. Siin tuleks meelde tuletada, et liigne kehakaal, olenemata sellest, mille ülesöömisest see on tingitud, suurendab diabeedi ja vähkkasvajate riski.

Transrasvhappeid süüdistatakse tihti ka ülekaalus. Küll oleks hea, kui see nii oleks! Siiani on süüdlaseks siiski liigne rasva ja suhkru, mitte aga transrasvhapete tarbimine.

Tähelepanelikult peaksid oma toidusedelit kontrollima rasedad ja rinnaga toitvad emad. On leitud, et kui rinnaga toitev ema sööb transrasvhappeid, kanduvad need rinnapiima. Kui Hispaanias sisaldas rinnapiima rasv vaid 1 protsenti transrasvhappeid, siis Kanadas, kus tarbitakse väga palju transrasvhappeid, oli vastav näitaja 7 protsenti.

Siit hoiatus – raseduse ja rinnapiimaga toitmise ajal tuleks viia osaliselt hüdrogeenitud rasva sisaldavate toiduainete sisaldus toidus miinimumini, kuna transrasvhapped on potentsiaalne ohu allikas. Transrasvhappeid võivad sisaldada ka toidulisandid, kontrolli seda enne ostmist.

Transrasvhapete sisaldus toiduainetes väheneb

Kuna laias maailmas on transrasvhapetesse suhtumine küllalt kriitiline, siis püüavad ka toiduainetööstuse ja toitlustamise ettevõtted vähendada transrasvhapete sisaldust toiduainetes.  Seda on teinud näiteks nii margariinitootjad kui ka kiirtoidurestoranid.