/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
Paar päeva tagasi tähistas maailma meditsiiniüldsus rahvusvahelist marutõve ja marutaudi päeva, mille põhisõnumiks oli see, et inimese marutõbi on välditav haigus, kuid kahjuks tapab see seniajani umbes 55 000 inimest aastas, kirjutab epidemioloog Kuulo Kutsat
.
Pea pool marutõve tõttu hukkunutest on alla 15-aastased ja paljudes arengumaades nakatuvadki marutõppe eeskätt lapsed.
Lapsed puutuvad tihedalt kokku vaktsineerimata koertega – nendega mängimisel hammustavad ja kriimustavad koerad lapsi sageli näo ja pea piirkonda – sellised hammustused on aga nakatumise põhiline riskitegur. Lapsed ei tea loomal kahtlustada marutaudi ning seetõttu nad ei teata vanematele loomahammustusest, -kriimustusest või lakkumisest.
Kodu- ja metsloomade marutaudi vastane vaktsineerimine on põhiline haiguse levikut tõkestav meede. Sellised kogemused on olemas lähiminevikust Euroopast ja kaasajal Aasiast, Lõuna- ja Ladina Ameerikast ning Aafrikast. Näiteks Mehhikos järgnes koerte vaktsineerimisele 92 protsendiline marutaudi vähenemine, mille tagajärjel vähenes 82 protsendi võrra ka inimeste nakatumine marutõppe.
Tüüpiliseks Euroopa riigiks, kus ei esine inimeste marutõve kohalikke juhte juba rohkem kui sada aastat, on Ühendkuningriik – viimane inimene nakatus seal marutõppe 1902. aastal. Üksikuid marutõve juhte on seal küll esinenud, kuid need inimesed on nakatunud välismaal või imporditud nakatunud loomadelt. Samal ajal on mitmetes Euroopa riikides tuvastatud nahkhiirte kolooniates Euroopa nahkhiire marutaudiviiruse esinemine ning on esinenud ka nahkhiirtega kokku puutunud inimeste nakatumist.
Lähtudes sellest, et maailm ei ole kaugeltki vaba marutaudist, on omaette probleemiks marutaudi ohuriike külastavate turistide võimalik nakatumine näiteks Indias, Pakistanis, Hiinas ning muudes Aasia, Lõuna- ja Ladina Ameerika ning Aafrika maades. Siit tuleneb ka soovitus – marutaudi ohuriike külastavad reisijad peaksid end eelnevalt marutõve vastu vaktsineerima.
Tulenevalt metsloomade seas levinud marutaudist, on Eesti olnus aastakümneid marutaudi endeemiline maa. Viimastel aastatel on aga Veterinaar- ja Toiduamet teinud tõhusat tööd metsloomade vaktsineerimisel, mille tulemusena on meil oluliselt vähenenud marutaudikahtlaste mets- ja koduloomade ründed ja hammustused inimeste vastu. Iga sellise looma poolt puretud inimene tuleb aga kohe vaktsineerida marutõve vastu, mida on meie arstid ka hoolega teinud. Selle kinnituseks on asjaolu, et viimane marutõve haigusjuht inimesel Eestis esines 1986. aastal.
Samas tuleb ikkagi meeles pidada, et marutaudiviiruse ringlus Eesti mets- ja koduloomade seas ei ole veel lõplikult lakanud ning püsib ka loomade poolt puretud inimeste nakatumise oht. Samal ajal on marutõbi vaktsiin-välditav nakkushaigus ning ohtu sattunud inimest on võimalik päästa õigeaegse vaktsineerimisega.
Marutõbi
Inimene nakatub marutõppe marutaudi põdeva looma hammustuse, naha- või limaskesta vigastuse kaudu.
Marutõveviirus kandub edasi haige looma süljega.
Inimese organismi sattunud viirused levivad edasi piki närvitüvesid ja tungivad lõpuks kesknärvisüsteemi, põhjustades entsefalomüeliidi ehk peaaju-seljaaju põletikku, mis lõpeb tavaliselt surmaga.