Eestis peetakse perearsti tülikaks vaheetapiks

Soomes tuleb üldarstil tegeleda ka pisikirurgiaga ja panna paika kergemad luumurrud. Pildil korrigeerib Soomes töötav eestlasest üldarst Ingmar Lindström nelja-aastase Steni naba. Foto: Iivi Saars

Ingmar Lindström läks Eestist Soome üldarstina tööle 2007. aastal, ajendiks seal pakutav kõrgem palk. Ta nendib, et nii Eesti patsientidel kui ka haigekassal on naaberriigilt palju õppida.

Millised on suuremad erinevused Soome ja Eesti perearstide töös?

Alustada tuleks sellest, et Soomes ei ole inimesel tihtipeale kindlat perearsti, vaid tegu on üldarstidega, kes oma piirkonnas patsiente vastu võtavad. Nii et Soomes pole kasutusel terminit «perearst», vaid sealse residentuuri lõpetanu on üldmeditsiini eriarst.

Soomes on millalgi proovitud üle minna oma arsti ehk perearsti süsteemile, sest pidevalt vahetuvad tervisekeskuse arstid ei taganud järjepidevust ja see oli ka kulukam. Aga oma arsti süsteem varises kokku just arstide puuduse tõttu.

Soomes ei pääse esmatasandi meditsiinis ühegi eriarsti juurde üldarsti saatekirjata. Üldarsti ülesanne on kõik võimalik esimeses etapis ära teha. Eestis tahab aga näiteks kõrvavaiguga patsient ikka kõrvaarsti aega kulutada ja ta võetakse sageli rõõmsalt vastu, sest iga patsient toob ju haiglale raha.

Nii et kui Eestis võib patsient ennast ise eriarsti vastuvõtule registreerida ja pärast perearsti käest saatekirja nõuda, siis Soomes ei ole see mõeldav. Saatekirja väljastab üldarst ja saadab vastavale osakonnale. Kui aga osakonna juhataja leiab, et patsienti saab veel ravida üldarst ise, siis suunab ta saatekirja tagasi.

Järjekorrad üldarsti juurde on tunduvalt pikemad kui Eestis, isegi nädalaid. Kuid samas on kiireloomulisema probleemi korral võimalik hommikul kella kaheksast õhtul kümneni saada valves oleva üldarsti juurde.

Erinevus on veel see, et koduvisiite tehakse Soomes üliharva. Mina olen kolme siin oldud aasta jooksul neli korda patsiendi kodus käinud. Suur erinevus on see, et Soomes ei pääse tasuta üldarstile, ka tervisekeskuses peab maksma. Eestis on süsteem tasuta ja nii kipub patsient seda kuritarvitama.

Kuidas Soome tervisekeskuse üldarste rahastatakse?

Soomes on tervisekeskused maakondade hallata, seal töötavad arstid ei ole eraettevõtjad. Esmatasandi meditsiinile eraldatakse raha omavalitsuselt ning summa oleneb vajadustest ja võimalustest. Omavalitsus saab omakorda raha elanike tulumaksust. Üldarstid saavad omavalitsusest palka, mille suurus oleneb kvalifikatsioonist, kogemusest, lisakohustusest ning oletatavasti ka soovist selles piirkonnas töötada.

Üldiselt katavad kogu meditsiinis omavalitsused pea poole tervishoiukuludest, umbes 20 protsenti katab riik ja sama palju ka patsient. Suurim osakaal on siin visiiditasul, mis tervisekeskuses on iga visiidi eest ligi 12 eurot. Patsient, kel on arsti rohkem vaja kui kolm visiiti aastas, enam maksma ei pea – sotsiaalabisüsteem kompenseerib suuremad kulud.

Kumb variant töötab teie arvates perearstide puhul paremini: eraettevõtlus või omavalitsuse palgal olemine?

Mõlemal variandil omad head ja vead. Kui arst on vaid töötaja, siis pärast kella nelja õhtul tulgu või veeuputus, see ei ole enam tema probleem. Arstil on vaid arsti funktsioon, ülejäänu korraldab omavalitsus.

Noorel arstil on kindlasti kergem alustada omavalitsuse poolt juba ülesehitatud praksisega kui hakata ise vajalikku pinda üürima ning aparatuuri ja personaliga tegelema.

Kui kogemuse kasvades tekib aga perearstil soov ise oma tööd korraldada, ja seda paremini, kui palgatöölise roll väljakujunenud süsteemis võimaldaks, siis on ettevõtlusel küll selged eelised.

Eraettevõtjana peab noorel arstil olema piisavalt raha, et oma firma teha. Kas teil oleks olnud see raha võtta, kui kooli lõpetasite?

Ma ei oska hinnata, kas ma oleks pärast residentuuri lõppu saanud piisavalt laenu, et oma praksist üles ehitada. Eesti seadus näeb ette, et enne tuleb noorel arstil leida ruumid, need sobivaks remontida ja sisustada ning palgata personal. Alles siis saab hakata taotlema nimistut. Aga see on ju nonsenss, sest kui nimistut ei saa, siis on pool miljonit krooni investeeringuid maha visatud ja perearst pankrotis.

See teebki alustamise raskeks – peab olema oma raha, rikas abikaasa või tagatis pangale, et alustada tööga. Risk on väga kõrge! Tegemist ei ole ju lihtsa kontoritoakesega, vaid nõuetele vastavate avarate ruumide ja kalli personaliga!

Kuna algul oleks noorel arstil soovitatav hankida eelkõige kliinilist kogemust, siis ongi sobiv selline võimalus, et nad alustavad kogenuma arsti kõrval ja seejärel, pärast «pungumist» saavad endale oma nimistu. Aga samas on eraettevõtlus paindlikum.

Oletan, et inimesed tegelikult ei tea, kui kallis on meditsiin. Tooksin siin võrdluse  advokaatidega, kelle tunnihind on üldjuhul üsna kõrge. Nende kulud võiks jagada kahte: bürootarbed ja personal.

Arstidel peab lisaks neile asjadele olema kallis aparatuur, valmisolek reageerida kiiresti ägeda haiguse korral lisaks igapäevasele plaanitud tegevusele ja paljud ühekordsed töövahendid, mis tõstavad praksise ülalpidamiskulud küllalt kõrgele.

Milline on Soomes motivatsioon, et inimene üldarstina töötaks?

Minu jaoks on motivatsioon sama nii siin- kui ka sealpool Soome lahte. Esmatasandil on teatud vabadus ja sõltumatus, võimalus tegeleda väga erinevate probleemidega ja pidevalt areneda. Lisaks on perearstil vabad nii ööd kui ka nädalavahetused, mil haiglaarstidel säilib valvekohustus. Siiski on üldarstidest suur puudus ja üldarstina töötamine ei ole populaar­ne – töö on raske ja intensiivne.

Mis te arvate, millest on tulnud rahulolematus perearstidega?

Oletan, et patsient ootab perearstilt, et teda rohkem uuritaks ja kiiremini eriarstile saadetaks. Ja eriarst jälle ootab, et patsienti ei saadetaks tema juurde kergekäeliselt. Seega tundub, et patsient ootab liiga palju, liiga kiiresti ja lisaks tahab ta ravi saada täiesti tasuta.

Haigekassa ei ole nii rikas, et kõike kinni maksta. Perearsti ülesanne on käituda rat­sionaal­selt ning kaalutlevalt, sellest aga ei taha Eesti patsient tihtipeale aru saada.

Mida võiks Soome Eesti perearstisüsteemist üle võtta ja vastupidi?

Soome esmatasandi meditsiin on küllalt paika loksunud ning töötab minu arust päris hästi, kuigi probleemiks on arstide puudus. Igas riigis on unistuseks saada selline esmatasandi süsteem, kus arst patsienti hästi tunneb ja on tagatud järjepidevus, selles osas tundub, et Eestis on olukord kohati isegi parem. Soomest võiks tasapisi üle võtta arusaama esmatasandi meditsiinist kui olulisest lülist kogu süsteemis. Eestis ei ole vaevutud perearstide ja eriarstide süsteeme ühel ajal töötama panema ning lisaks leidub ametnikke, kes üritavad koostööd seest- ja väljastpoolt lõhkuda.

Perearst on jäetud oma patsiendiga sageli üksi ja siin oleks Eesti haigekassal palju õppida. Samuti on Soomes lugupidamine kõikide arstide suhtes kõrge ja selle poolest jääb keskmine Eesti patsient kaugele maha. Ka perearsti vastuvõtt võiks Eestis olla tasuline – tühjad visiidid väheneksid ja patsient väärtustaks oma tervist ning arsti soovitusi hoopis kõrgemalt.

Kas Soomes on siis austust üldarstide vastu rohkem kui Eestis perearstide vastu?

Arvan, et Soomega võrreldes peab Eestis veel liiga suur osa nii patsientidest kui ka arstkonnast perearsti tülikaks vaheetapiks, mis häirib «päris» arstini jõudmist. See omakorda muserdab perearsti ja sunnib ka Eestist lahkuma. Soomes ei kohta ajakirjanduses peaaegu üldse halvustavat suhtumist arsti ametisse. Arst on väga kaua oma tööd õppinud ning seda austatakse ja väärtustatakse kõrgelt. Viimane näitab, et Eesti ei ole veel sotsialismist päris välja kasvanud.

Kaalukausil
Erinevused Soome ja Eesti perearstide süsteemis
•    Soomes ei ole inimesel enamasti kindlat perearsti, vaid on üldarstid, kes oma piirkonnas patsiente vastu võtavad.
•    Soomes on tervisekeskused maakondade hallata, seal töötavad arstid ei ole eraettevõtjad.
•    Naaberriigi esmatasandi meditsiinis ei pääse ühegi eriarsti juurde üldarsti saatekirjata.
•    Järjekorrad üldarsti juurde on tunduvalt pikemad kui Eestis, kohati isegi nädalaid.
•    Koduvisiite tehakse Soomes üliharva.
•    Soomes maksab patsient perearsti visiiditasu umbes 185 krooni.
•    Soomes ei kohta ajakirjanduses peaaegu üldse halvustavat suhtumist arsti ametisse. Arsti ja tema tööd austatakse ja väärtustatakse kõrgelt.
Allikas: PM
--------------------------------------------

Mida arvate praegusest perearstide süsteemist Eestis?

Andres Lehtmets
Eesti Arstide Liidu eetika­komitee esimees:

Meditsiini äriline külg on kindlasti teema, mis laiemat arutelu vajab. Kui teenust osutatakse reegleid järgides ehk nõutud kvaliteedi ja hoolsusega, ei ole kasumlikkus taunitav.

Eesti arstiabist rääkides tuleb arvestada, et meil tehakse jõukamate naaberriikidega võrreldes samaväärne töö tihti ära väiksema arvu inimestega. Sellest ka arvamus, et arstid teenivad lubamatult palju. Tegelikkus on paraku selline, et enamik parema teenistusega arstidest saavutab selle puhkeaja ja isikliku elu arvelt.

Perearstide töökoormus on meil juba niigi lubamatult suur ja tulevikus tuleks pigem mõelda kehtiva soovitusliku patsientide piiri langetamise peale. Paraku tuleks enne leida lahendus puuduvate perearstipraksiste täitmiseks. Perearstide osas on tööjõu nappus selgelt tunda.

Küsimuse puhul, kas perearstidest on eetiline võtta suurtes summades dividende välja, tundub mulle, et selle probleemi lahendus ei peitu niivõrd eetika valdkonnas, kuivõrd seni puudulikult lahendatud reeglistikus. Meil on seadusetegijad viimastel aastatel lähtunud arvamusest, et meditsiin vajab võimalikult vähe administratiivseid piiranguid. Julgen olla vastupidisel arvamusel – paremini reguleeritud meditsiin oleks efektiivsem ja patsiendisõbralikum. Kas ka eetilisem, seda ei oska öelda.