Silmapaistvalt andekas advokaat haaras pärast tenniseturniiri Hispaanias südamest ja suri hetk hiljem perekonna silme all. Lähedased, kolleegid ja sõbrad küsivad, mis küll juhtus, mispärast surevad noored mehed nii äkki. Arter püüdis selgitada äkksurma põhjusi.
Hiljuti vapustas juura- ja spordiringkondi teade, et Hispaanias Marbellas XO sarja tenniseturniiril Offshore Cup suri oma hotellitoas 38-aastane vandeadvokaat Aldo Kaljurand. Traagiline sündmus rabas paljusid – oli ju tegemist oma erialal eduka inimesega, kirgliku spordiharrastajaga, kahe lapse isa ja hea abikaasaga. Kogu tema elu näis olevat ideaalses korras.
Hispaania päikese all, pärast turniiride lõppu pere keskel puhates saabus aga äkksurm. Noore mehe süda seiskus ja elustamine ei andnud tulemusi. Eile saadeti Aldo Kaljurand lähedaste ja sõprade ringis viimsele teekonnale.
Selline traagiline juhtum paneb mõtlema, mida saaksime teha, ennetamaks fataalselt lõppeda võivaid terviseprobleeme. Me kõik ju töötame palju, käime trennis, meil on pered – kas teeme seejuures midagi valesti?
Arvamus, et noor võimekas advokaat ei hoolinud oma tervisest ega käinud regulaarselt arsti juures, ei vasta tõele – klubikaaslaste sõnul tegi mees paar aastat tagasi läbi täieliku tervisekontrolli, sealhulgas koormustesti, mis peaks avastama vähimagi südamevea. Kõik leiti korras olevat, ometi selgus lahkamisel, et täisjõus mehele sai saatuslikuks just südame isheemiatõbi.
Kaljuranna lesk, heategevusliku MTÜ Audiere juhatuse liige Kristiina Kaljurand on mõistagi liiga rabatud ja segaduses, et tema elu traagiliselt muutnud sündmust lahti mõtestada. «Olgu muld talle kerge,» ütleb ta vastuseks küsimusele abikaasa eluviiside ja harjumuste kohta, et ootamatu surma põhjustes selgust saada.
Mis ikkagi toimub südamega, eriti noorte meeste südamega? Kas äkksurma saab vältida? Arter päris aru ühelt Eesti tunnustatumalt südamearstilt, Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse juhilt Margus Viigimaalt.
Kogenud arst tunnistab, et mehi, sealhulgas tippsportlasi, tabab äkksurm tunduvalt sagedamini kui naisi. «Mehed on kompromissitumad ja võimalik, et mehe süda on kriitilistes olukordades vähem kaitstud kui naisel,» tõdeb ta.
Viigimaa sõnul on kõige levinum äkksurma põhjus seotud kaasasündinud südameanomaaliaga. Tavaliselt on see verinoorte, alla kahekümneste meeste haigus. Välja lööb südamepuudulikkus siis, kui adrenaliinitase on veres kõrge. Üldjuhul ei satu need mehed üldse haiglasse ja ka elustamine lõpeb harva edukalt. Sellist äkksurma saab vältida vaid väga varase põhjaliku terviseuuringuga.
Teine äkksurma põhjustaja on südame vasaku vatsakese hüpertroofia ehk paksenemine. Seegi vaegus võib olla kaasasündinud, ent võib tekkida ka suure treeningkoormuse tõttu. Veel võib süda seiskuda põrutuse tagajärjel.
«Näiteks korvpalluritel ja jäähokimängijatel on tihti suured kehakontaktid, mis võivad tekitada tugeva mehaanilise põrutuse või ärrituse,» selgitab Viigimaa. «Kui süda selle tagajärjel seisma jääb, ei anna elustamine pahatihti tulemusi.»
Muret valmistab ka sagedane valuvaigistavate tablettide tarvitamine. «Kui sporti tegev mees on üle 30 ja suitsetab, on tal tunduvalt suurem võimalus surra südame pärgarteri trombi tagajärjel tekkinud südameinfarkti,» nendib arst ja lisab, et krooniliste traumade tõttu on valuvaigistite kasutamine sageli suhteliselt kontrollimatu.
«Neid sporti tegevaid mehi, kel kuskilt ei valuta, on vähe, eriti veel vanemas eas,» tõdeb Viigimaa. Teadaolevalt vähendab aspiriin trombiohtu, aga seda tohib võtta vähe, korraga 75–150 milligrammi. Suured valuvaigistiannused seevastu hoopis süvendavad trombiriski.
Tohtri sõnul piitsutavad südant ka igasugused dopinguained ja stimulaatorid, mis jätavad organismi normaalse kaitsevõimeta ja lükkavad n-ö punasesse tsooni, et organism kasutaks ära viimasedki jõuvarud. Ka anaboolsed steroidid, mille abil mehed kasvatavad lihasmassi ja tugevdavad nõnda oma lihaselist võimekust, suurendavad pikas perspektiivis äkksurma ohtu, sest paksendavad südame vasakut vatsakest.
Kuidas aga ära tunda, et süda on haigestunud ja tekkinud isheemiatõbi?
Viigimaa sõnul on infarkt südame-isheemiatõve tagajärg. «See on verevaegushaigus, kus südamelihas ei saa piisavalt verd. Tavaliselt on veresoonte seina muutus pikaajaline protsess. Infarkti vallandab ootamatult tekkiv tromb,» mainib ta.
Doktori sõnul on ammu aegunud arusaam, et veresoonte lupjumine on vanade inimeste häda. Tänapäevase tehnikaga on võimalik tuvastada veresoonte lupjumist isegi alla 20-aastastel. Kuigi ka veresoonte muutustega inimene võib elada saja aastaseks, halvendab veresoone seinal olev rasvaladestus soone loomulikku kaitsevõimet.
«Ühel hetkel rebeneb sein katki ja ei kaitse enam kahjustavate tegurite eest,» selgitab südamearst. «Need tegurid on eelkõige kõrge adrenaliini- ja kolesteroolitase. Äkksurma põhjustab tromb – see omakorda tekib sinna, kus veresoone seinal on kahjustus. Seda soodustab ülepingutus, suur vedelikukaotus, alkohol, suitsetamine.»
Kui veresoonest on üle poole lupjumise tõttu ahenenud, ei väljendu see alati kliiniliste tunnustena. Isegi valu ei pruugi tekkida. Tüüpiline juhtum näeb välja nii, et nädal-paar enne infarkti tekib koormuse puhul valu.
See juhtub sageli hommikul pärast söömist või pärast treeningut. «Kui inimene hingab veel külma õhku sisse ka, siis tekib ängistustunne. See on viimane hetk arsti juurde minekuks,» räägib arst. «Halba enesetunnet ei tohi aga ajada segi närvivaluga. Surmavalt ohtlik valu on rindkere keskel ängistuse või pigistusena – nagu oleks telliskivid laotud rindkerele või kere oleks jäänud väikseks.»
Noortel inimestel tekib infarkt valdavalt eelnevate valudeta. Veresoonte lupjumine võib olla juba olemas, ent pole veel jõudnud sellisele tasemele – 75 protsenti veresoonest kahjustunud –, et tekiksid kaebused. Nendele noortele saabki saatuslikuks tromb.
Mida siis teha?
Aitab regulaarne kehaline koormus. Kui inimene ei tee aastakümneid midagi, siis on võimalus, et ta veresooned lupjuvad, palju suurem. Peab ka silmas pidama, kas peres on varem esinenud äkksurmi. Geneetilise probleemiga inimene peaks jälgima kolesteroolitaset, tegema regulaarselt sporti, vaatama, mida süüa. Viigimaa ise alustas sportimist alles 40-aastaselt. Praegu on ta 51 ja mängib kolm korda nädalas kaks tundi intensiivselt tennist, lisaks ujub vähemalt korra nädalas kilomeetri.
«Tahan rõhutada, et südame ja veresoonte korras hoidmiseks ei pea tipptasemel treenima, tähtis on, et treenitaks regulaarselt,» soovitab arst. Ta toob näite, et kepikõnnil või sörkjooksul ei tohiks tekkida hapnikuvõlga, treeningu ajal peaks saama normaalselt rääkida. Ka oomega-3 rasvhapped, mida leidub kõikides kalades, eriti lõhes, aitavad veresoonte trombe ära hoida ja ei lase tekkida rütmihäiretel.
Viigimaa hoiatab: sporti tegeval mehel ei tohi olla rindkeres mingisuguseid valusid! Kui valu tekib, on see ülimalt ohtlik, vajalik on kohene arstiabi. Tuleb kohe koormus maha võtta ja mitte viljeleda võistlussporti. Õpetlik moment on Viigimaa sõnul asja juures see, et muutused veresoontes võivad tekkida väga varases eas ja areneda elu jooksul. «Ei saa välistada, et juba 30-aastasel tekib südame-isheemiatõbi ja selle tagajärjel infarkt. Me peame enesest hoolima ja kindlasti arsti poole pöörduma, kui on häirivad sümptomid,» paneb Viigimaa kõigile südamele.
Kui inimene pöördub arsti poole õigel ajal, on võimalik arterit laiendada ja katastroof ära hoida. Valude puhul rinnus on jäänud infarktini mõni päev, heal juhul mõni kuu. Doktor toonitab, et nii Põhja-Eesti Regionaalhaiglas kui ka Tartu Ülikooli Kliinikumis on ööpäev läbi võimalik südame pärgartereid laiendada. «Meie meditsiini tase on ses mõttes väga kõrge. Südame ummistuse puhul on kaalul iga minut. Ärge jääge hiljaks!»
Olen tõesti töötanud pikka aega üle keskmise koormusega. Aga et ma iga päev trenni teeksin, on väike liialdus. Küll aga tegelen oma energeetika tasakaalus hoidmisega umbes 350 päeva aastas, iga päev vähemalt 20–30 minutit.
Olen keskeas meesterahvas – keda poleks selle aja jooksul mõni pisihäda kimbutanud! Nii ka mind. Arvan, et olen endale teadvustanud, mida tähendab ülepingutamine ja probleemid südamega.
Mida soovitate karjääri tegevatele täisjõus meestele, et nad end üle ei pingutaks?
Soovitan teadvustada endale, et inimene hakkab vananema kohe pärast sündimist. Sellega käivad kaasas teatud muutused meie organismis, sh rahvakeeli öeldes veresoonte lupjumine. Küsimus on ainult, mis tempos. Kogu organism vajab juua, süüa, tasakaalu ja taastumist. Nii et õppige iseennast tundma ja kuulake keha hääli. Lahkunud Aldo näide on nii klassikaline, et sellest võiksid vähemalt elamist nautivad sõbrad õppida.
Mida teevad mehed valesti, et surevad noorelt äkksurma?
Sport on mõistlikus koguses tervisele hea. Aga tuleb käia ka perearstil, kindlasti regulaarselt pärast 35. eluaastat — isegi kui pole ühtegi kaebust. Perearst küsib pärilike riskide kohta ja hindab isiklikke riske (ülekaal, kõrge vererõhk, stress, ülekoormus jne), määrab analüüse ja uuringuid. Olenevalt vastustest annab ka soovitusi, kuidas oleks õige edasi elada. Kas patsient arsti nõuandeid kuulab, otsustab muidugi tema ise.
Muidugi! 90 protsenti noortest meestest satub vastuvõtule mingi kohustusliku tervisekontrolli kaudu. Mees, kes tuleb 35-aastaselt ise oma tervist kontrollima ja siis ka arsti nõuannete järgi toimib, on iga perearsti unistus! Kahjuks on neid kurvakstegevalt vähe. Sageli toob mehe arsti juurde hoopis naine. Mis on igati hea.
Sportlik eluviis on väga õige, enamikul puudub ju igasugune aktiivne liikumine. Aga ma ei poolda liialdusi ja kes ikka tahab suuri koormusi, peaks seda hoolikamalt arstide järelevalve all olema.
Pigem ütlen, et kui jumal annab edukuse, andku ka mõistust! Tormakas eluviis saab olla edukas ainult lühikest aega, mõne aastaga hakkab keha kuluma ja siis tuleb tempo maha võtta. Kahjuks liiga sageli loputatakse stress alla alkoholi ja narkootikumidega, see aga on juba ohumärk! Pingelist tööd ja sporti tehes peab andma kehale ka taastumisvõimaluse.
Tuleb ennast tunda, jälgida oma keha märke ja käia regulaarselt tervisekontrollis. Ärge kartke minna jutuga, et teil pole kaebusi, aga tahate oma tervist kontrollida. Neid haigusi, mis algavad äkki ja lõpevad halvasti, on vähe. Valdavalt on sümptomid juba aastaid olemas, ainult märka neid.
Loomulikult ei kutsu ma üles paanikale, aga kui ikka miski pikalt vaevab, tuleks perearsti juurde minna. Lähedased ja pere on siin kindlasti abiks.