:format(webp)/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
/nginx/o/2009/10/27/257347t1hd21d.jpg)
Laste diabeet on viimastel aastatel kasvama hakanud ning see tähendab, et lasteaedadesse ja koolidesse jõuab üha enam lapsi, kel tuleb end iga päev süstida.
Lasteaiad pelgavad diabeedihaigeid lapsi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimase statistika järgi on esimest tüüpi diabeeti põdevaid lapsi Eestis kokku 500. See arv ei pruugi küll hirmuäratav tunduda, kuid tendents, et diabeet tabab üha pisemaid ehk kahe- ja kolmeaastaseid, on arstid murelikuks teinud.
Viimasel kolmel aastal on alla viieaastaste laste seas diabeeti haigestumus kasvanud rohkem kui üheksa protsendi võrra. Mujal maailmas on aastane juurdekasv pea poole väiksem, kuid sedagi peetakse juba alarmeerivaks.
Lapsdiabeetikute üha suureneva hulga ja nende eluoluga seotud probleemide tõttu sündis hiljuti uus organisatsioon: Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühing (ELDÜ). Seda juhatab Kristi Markson, kes on ise esimest tüüpi diabeeti põdeva lapse ema.
Marksoni sõnul on väikelaste üha kasvav diabeeti haigestumine toonud esile hulga kitsaskohti Eesti haridus- ja sotsiaalsüsteemis. Lisaks vajab parandamist üldine suhtumine diabeedihaigetesse lastesse.
«Mitteteadvad inimesed võivad insuliini süstivat last isegi narkomaaniks pidada,» ütles Markson.
Sellest ehk kõnekamgi on fakt, et diabeedihaigeid lapsi ei võeta tihti tavalistesse lasteaedadesse, kasvatajad keelduvad neid abistamast ja nad tekitavad õpetajates võõristust.
Marksoni hinnangul on sellise suhtumise taga vähene teadlikkus esimest tüüpi diabeedist kui haigusest. Täiskasvanud saavad ise oma veresuhkru mõõtmise, insuliini süstimise ja toitumise jälgimisega väga hästi hakkama ja näiteks töökaaslased ei pruugi nende haigusest teadagi. Laps vajab kõige selle juures aga abi ning sellega ei tule kasvatajad-õpetajad toime.
«Minu enda kogemus on tavalise Tallinna munitsipaallasteaia medõega, kes ei olnud enne minu last näinud mitte ühtegi diabeetikut,» rääkis Markson.
«Õde oli saanud kunagi teoreetilise koolituse, et diabeet on olemas, ja see oligi kõik. Minu lapse tõttu pidi ta siis õppima, kuidas diabeetikuga ümber käia, ja seda ka värinaga südames,» lisas ta.
ELDÜ juhi sõnul tuleb üldsusel aru saada, et diabeedihaigel lapsel ei ole vaimupuuet ega tegelikult ka füüsilist puuet – nende pea lõikab ja nad kõnnivad omal jalal, ainuke puudus on see, et nende organism ei tooda ühte hormooni.
«Kui veresuhkrut mõõdetakse, insuliini annustatakse ja laps sööb korralikku toitu, siis on tegelikult kõik korras ja nende lastega ei juhtu lasteaias mitte midagi. Aga inimesi, kes need toimingud enda kanda võtaksid, on keeruline leida,» nentis Markson.
Seda, kes ja kuidas peaks hoolitsema diabeedihaige lasteaialapse või kooliõpilase eest, ei ole tema sõnul tegelikult selgeks mõelnud ka otsustajad.
«Haridusametnike seisukoht on, et õpetajaskonna ülesandeks peaks olema ainult õpetamine ja kui diabeedihaige laps vastu võetakse, siis peaks tulema arst teda ravima,» märkis Markson.
«Sellist koostööd kahe valdkonna vahel aga hetkel ei toimu ja on määramata, kes mille eest vastutab,» lisas ta.
Laste diabeet
• Lapsed haigestuvad enamasti I tüüpi diabeeti, mis tähendab, et nende kõhunääre ei tooda insuliini ja seda tuleb organismi süstida.
• Sümptomiteks on suur joogijanu, sage urineerimine, voodimärgamine, kaalukaotus, suurenenud näljatunne, väsimus, nõrkus, meeleolu kõikumine, passiivsus, oksendamine ja kõhuvalu.
• I tüüpi diabeeti pole võimalik välja ravida, ent kui pidevalt kontrollida veresuhkru taset, manustada insuliini, toituda korralikult ja piisavalt liikuda, siis on võimalik selle haigusega elada kõrge eani.
• I tüüpi diabeedi tekkepõhjused on ebaselged, räägitakse nii keskkonnateguritest, geneetilisest soodumusest kui ka viirusnakkuste tüsistustest. Kindel on siiski see, et I tüüpi diabeeti haigestumine ei ole seotud liigse magusasöömisega, nagu tihti arvatakse.
Allikas: ELDÜ