Mardna: meditsiini­vea leiab pooltest kaebustest

Oliver Foto: Erakogu

Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja Peeter Mardna leiab, et kui arste järjest rohkem patsientide surmas süüdistada, võib tekkida olukord, kus arstid ei julge enam püüda näiteks lootusetut haiget päästa.

Tänavu on teile laekunud rohkem kaebusi arstide peale kui eelmistel aastatel. Miks?

Tõepoolest, kui eelmisel aastal laekus meile 70 pluss-miinus viis kaebust, siis sel aastal üle saja. Inimesed on teadlikumaks muutunud ja ühiskonna on ära rikkunud see, et me müüme ja ostame raviteenust. Nii arvavad inimesed, et kõike saabki osta ja kui saab osta, siis peab toimima.

Üks viimastest kaebustest oli Anneli Rõigase oma, kus ta süüdistab arste oma 26-aastase poja surmas. Kui palju üldse tuleb teile kaebusi, mille ajendiks on siit lahkunud inimese valesti ravimine või ravimata jätmine?

Ei oska öelda. Aastas on selliseid ehk kümme.

Ja millise lahenduse on need juhtumid saanud?

Näiteks juhtum, kus tütar kaebas raviasutuse peale, et ta ema jäeti seal hooletusse, mille tagajärjel ta suri. Ta viibis haiglas 30 või 35 päeva. Suri vahetult enne seda, kui ta oleks saanud 104-aastaseks. Ilmast lahkumine aga ei olnud tütre arvates mitte vanusest põhjustatud, vaid sellest, et tema emale ei pööratud haiglas tähelepanu, ei hoolitsetud piisavalt. Tegelikult suri ta ju sellepärast, et soliidses eas naisterahvas viidi oma kodukeskkonnast välja ja nii ei olnud ta enam oma stabiilses situatsioonis. Selle kahe aasta jooksul me ei suutnudki tütrele selgeks teha, et meditsiiniliselt ei tehtud midagi valesti. Selliseid juhtumeid on mitu.

Peame üksteist usaldama – arstid ja patsiendid. Ma ei ole veel oma tööstaaži jooksul näinud, et arst tahaks patsiendile tahtlikult halba või sooviks kellegi surma.

Kas kaebuste ja süüdistuste sagenemine võib midagi muuta? Paremaks või halvemaks?

Kui me arstidel järjest rohkem seljas istume ja neid patsientide surmades süüdistame, hakkab tulema tahtlikku tegemata jätmist.

Ükski arst ei julge näppu külge panna, kui on suur oht, et asi võib surmaga lõppeda. Ja teda ei saa mitte milleski süüdistada. Ma mäletan enda haiglas töötamise aegu, kui panin absoluutselt lootusetutele juhtumitele käe külge ja mõnel korral õnnestus inimese elu päästa, aga nüüd ma ei julgeks seda mingil juhul enam teha.

Kui suur osa kaebusi tundub teile olevat kirjutatud rohkem tunnete ajel, et inimene soovib teile lihtsalt oma murest rääkida?

Väga palju ei ole, aga kui on olnud, siis oleme võtnud inimesega ühendust, vastanud tema küsimustele ja selle peale on inimene kaebuse tagasi võtnud.

Muidugi, üks kaebuste põhjus on veel alateadlik süütunne, mis on lapsevanematel. Seda geneetiliste haiguste puhul või siis, kui lapsevanem tunnetab, et ta on midagi tegemata jätnud. Tema soov on saada teada, et tema on teinud kõik õigesti ja lapse saatuses on süüdi keegi teine, näiteks meditsiinitöötaja. Aga neid lapsevanemaid ei saa mitte milleski süüdistada, sest see on alateadvus.

Mille üle inimesed veel kaebavad? Selle aasta keskpaigas kaevati enim hambaravi peale, on see endiselt nii?

Jah, aga viimasel ajal on hakatud ka perearstide peale kaebama – inimesed ei pääse arsti juurde või perearst ei suhtle nendega.

Veel on kaevatud traumadega lõppenud juhtumite puhul. Näiteks inimene ei saa aru, miks on kolm kuud pärast hüppeliigese vigastust jalg ikka veel paistes. Aga see paranebki kaua, ju siis ei ole jälle tehtud selgitustööd ega räägitud inimestega.

Võrreldes eelmise aastaga on tunduvalt rohkem ka vangide kaebusi. Nad on isegi mu mobiiltelefoninumbri kuskilt hankinud ja see ei ole meeldiv.

Kas sada kaebust meie väikse riigi kohta on teie arvates aastas vähe või palju?

Kuna meie poole pöördub vaid n-ö jäämäe tipp, siis on neid ikka üpris suur hulk. Ja osa inimesi jätab ka kaebuse kirjutama, sest on veendunud, et me nagunii ei lahenda seda või mätsime asja kinni.

Kui suur osa kaebustest on tingitud meditsiiniveast?

Kui jätame suhtlemisprobleemid välja, siis peaaegu pooltest juhtudest võib leida midagi, mida oleks võinud haigega käitumisel teistmoodi või paremini teha.