Poliitikauuringute keskuse Praxis värske analüüs näitab, et Eesti elanike endi kulutused tervishoiule kasvavad samas tempos riikliku rahastusega, seetõttu on tervishoid muutunud kõhnema rahakotiga inimestele kättesaamatumaks.
Arstiabi kättesaadavust mõjutab rahakott ja elukoht
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimeste enda rahaline osalus tervishoiuteenuste saamisel ulatub umbes veerandini kõigist tervishoiukulutustest.
Seejuures on alaarenenud valdkondades, näiteks taastusravis, omaosaluse kasv kolm korda kiirem kui tervishoius tervikuna. «See viitab selgelt ohule, et süsteemi tasakaalustamata arendamise tulemuseks on vähemalt osade elanike jaoks tervishoiuteenuse kättesaamatuks muutumine,» leiab analüüs.
«Omaosaluse kasv on suhteliselt suurem koorem väiksema sissetulekuga inimeste jaoks,» tõdetakse.
Samuti mõjutab Eestis arstiabi kättesaadavust märgatavalt inimese elukoht. «Ambulatoorsete teenuste suhtarv elaniku kohta, mis vaikselt kuid järjekindlalt on kasvanud, erineb piirkonniti kuni 40 protsenti,» märgitakse analüüsis. Näiteks kui Tallinnas käivad inimesed arstil keskmiselt 7,1 korda aastas, siis Raplamaal ja Hiiumaal vaid 5 korda.
Võrreldes Soome ja Rootsiga on Eestis tervishoiukulud ühe elaniku kohta viis korda väiksemad, kuid patsientide omaosalus raviteenuste eest tasumisel on suurem kui Põhjamaades. Samas käivad Eesti elanikud arstil sagedamini kui naaberriikide haiged.