Analüütik: Eesti tervishoiusüsteem sõltub liiga palju poliitotsustest

Brüsselis tegutseva analüüsi- ja teabeorganisatsiooni Health Consumer Powerhouse asepresidendi Arne Björnbergi sõnul peab Eesti tervishoiusüsteem esmalt muutuma läbipaistvamaks. Foto: Liis Treimann

Võrreldes mullusega kukkus Eesti Euroopa tervishoiu uuringu tulemustes seitse kohta – 11. kohalt 18ndaks. Analüüsi- ja teabeorganisatsiooni Health Consumer Powerhouse asepresidendi Arne Björnbergi sõnul peitub põhjus selles, et Eesti tervishoiusüsteem sõltub liiga palju poliitilistest otsustest.

Millise riigi tervishoiusüsteem teile endale kõige rohkem Euroopas meeldib ja miks?

Otse loomulikult Hollandi oma (selle maa tervishoiusüsteemi on hinnatud juba aastaid Euroopa parimaks – toim). Aga seda otseselt jäljendada ei saagi ükski riik. Kujutate ette, et te viksiks täielikult maha Ameerika Ühendriikide tervishoiusüsteemi. See oleks ju absoluutne rumalus.

Kui erasektoris, näiteks rauatehases suudab keegi toota midagi paremini ja odavamalt, soovivad teised kohe teada, kuidas nad seda teevad.

Aga avalikus sektoris on peaaegu alati reaktsioon, et kui näiteks Austria tervishoiusüsteemis tehakse seda nii või naa ja keegi pakub välja, et äkki võiks see ka meil töötada, siis alati alustatakse kahtlustest. «Hea küll, aga see ei töötaks Kreekas selle või selle asja pärast...» Ehk avalikus sektoris on täiesti vastupidine suhtumine.

Milline oleks teie meelest õige suhtumine?

Vaadelda, mida teeb Holland hästi ja mida nad üleüldse teevad. Ka 2006. aasta raportis tõime nende kohta välja parima asjana selle, et nad ajasid poliitikute näpud tervishoiusüsteemist nii kaugele kui suutsid.

Ka on Holland juba 20 aastat kaasanud kõikidesse oma otsustesse patsiente. Mitte ainult rahastamise otsustesse, vaid ka investeeringute ja meetodite muutmise otsustesse. See tähendab, et tervishoidu puudutavad otsused teevad ainult tervishoiuspetsialistid, kes arvestavad ka patsientide arvamusega. Bürokraadid ja poliitikud jäävad otsuste tegemisel tagaplaanile.

Nii et hollandlastel toimib see täpselt vastupidi kui Eestis, sest meie tervishoiusüsteem on väga tihedalt seotud poliitikaga ja sotsiaalminister on haigekassa nõukogu eesotsas?

Jah, isegi ranges ja seaduspõhises riigis Rootsis on seadused niipidi, et kui miski ei ole selgesõnaliselt keelatud, siis on see lubatud. Aga Eestis on väga palju vastupidiseid näiteid.

Mulle on siin püütud selgitada, et asjad jäävad seepärast tegemata, et puudub täpne asjakohane seadus, mis lubaks. Aga see on jällegi rumalus.

Mis on teie arvates suurim probleem praegu tervishoiusüsteemides üle Euroopa?

Peamine probleem on, et tervishoiusüsteemide juhid on kontrollifriigid ja bürokraadid. Spetsialiste ei saa absoluutkontrollis juhtida, sest see lihtsalt ei tööta.

Kontrolljuhtimine on sama, kui näete marssimas sõdureid, kes sammuvad täpselt ühte ja sama sammu. Aga spetsialiste ja oma ala professionaale ei saa niimoodi käituma sundida.

Võtame näiteks väikese ümmarguse akvaariumi ja värvime selles elava kala erkoranžiks. Nüüd liigutame seda akvaariumi edasi, aga kala hakkab liikumisele vastu ja ujub ikkagi vastupidiselt sellele, kuidas akvaariumi liigutatakse.

Ning peabki sellega leppima, et kala ei hakka kunagi liikuma nagu rühm marssivaid sõdureid. Kahjuks on aga hulk ministreid, kes arvavad, et suudavad spetsialistid just sõduritena käituma panna ja mitte liigutada neid koos akvaariumiga.

Mis on need asjad, millele peaks teie hinnangul Eesti oma tervishoiusüsteemis esimesena mõtlema?

Kindlasti peab süsteem olema läbipaistvam, siis tuleb mõelda tulemuste mõõtmisele, tulemile endale, kvantiteedile ja kvaliteedile.

Mõtlemine, et meie haiglal on eelarve selline, töötab niipalju arste ja niipalju õdesid ning meil on niipalju voodeid, on vale. Selles mõttes vale, et need on vaid lähteandmed.

Aga väga vähe räägitakse tulemi arvudest – kui palju me tegime ja mida tegime.

Või kui palju tegime ja kui hästi me seda tegime. See ongi tähtsaim alustala.

Ja veel. Eesti riigi lepingud haiglatega paistavad esmapilgul küll sõltuvat sellest, kui palju tööd haiglas tehakse või kui mitu operatsiooni sooritatakse, aga tegelikult on ravijuhtude lepingud hinnaklassist väga sõltuvad.

Ma mõtlen siin seda, et haiglatele ei maksta tegelikult selle eest, milleks nad oleks võimelised või mida nad teevad, vaid lepingus mängivad rolli lisategurid, mis sõltuvad hinnaklassist.

Reaalsuses saab haigla selle eest oma maksud makstud, aga neile ei tasuta tegelikult selle teenuse eest, mida nad tagavad, ehk neile ei maksta võimekuse eest.

Lepingutes on näiteks kirjas operatsioonimahtude ülemmäär ja nad saavadki raha just teatud arvu operatsioonide tegemise jaoks. Neile makstakse selle eest, et nad vähendaksid oma tööd. Aga see on sulaselge rumalus.

Põhjus, miks riik seda teeb, on, et rahajagajad ei mõista ühte tähtsat juhtimise alustala – kui tütarfirmad (ekspert peab silmas haiglaid kui riigi tütarfirmasid – toim) teenivad kasumit, siis nad ei saa seda ju kulutada. See on firmade juhtimise põhielement.