Herilaseallergia võib avalduda ootamatult igas eas

Liis Velsker
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Herilased.
Herilased. Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) allergoloog-immunoloog Krista Ress rääkis, et allergia, nii putukamürgile kui ka muudele allergeenidele, võib avalduda igas vanuses – seda pole võimalik ennustada. 

«Kui varem on putuka nõelamisele esinenud tugevad või ulatuslikud lokaalsed reaktsioonid, siis võib organismis olla tekkinud ülitundlikkus selle putuka mürgi suhtes ja järgmisel korral võib, aga ei pruugi tekkida ka raske allergiline reaktsioon, nn anafülaktiline šokk,» rääkis Ress.

Ress selgitas, et nõelamise teel satub nahka tugevatoimeline mürk, mis võib inimesel põhjustada kas toksilise või allergilise reaktsiooni. Toksiline reaktsioon tekib sõltumata varasematest nõelamistest ja reaktsiooni raskus sõltub organismi sattunud mürgi kogusest ehk torgete arvust. 

Allergiline reaktsioon võib aga tekkida korduvate nõelamiste tagajärjel, kusjuures iga järgnev nõelamine suurendab allergilise reaktsiooni riski. «Putukamürgiallergia korral võib ka üksainus torge põhjustada tõsise eluohtliku reaktsiooni,» tõdes allergoloog.

Ressi sõnul tekib enamikul inimestel herilase või mesilase nõelamise järel vaid paikne toksiline reaktsioon. Nii toksilise kui ka kerge paikse allergilise reaktsiooni korral tekib nõelamiskohal naha punetus, valulikkus ja turse, mis möödub paari päevaga.

Tugeva allergilise reaktsiooni korral võib lisaks lokaalsele reaktsioonile tekkida üle kogu keha leviv nõgeslööve, naha sügelus, keele ja kurgu paistetus, hingamisraskus, rasketel juhtudel vererõhu langus ja šokk. 

Kui on putukaallergia kahtlus, tuleks konsulteerida allergoloogiga, märkis Ress. Putukaallergiat saab kahtluse korral kinnitada vereanalüüsi abil, määrates herilase ja mesilase mürgi vastaste antikehade olemasolu. «Inimesed, kellel on varem putukanõelamise järel esinenud ulatuslikud paiksed süsteemsed reaktsioonid, peaksid vältima nõelatasaamist ja teadma, mida nõelamise korral teha,» kinnitas allergoloog.

Ressi arvates tuleks elamute läheduses olevad mesilaste ja herilaste pesad hävitada ning likvideerida nende elupaikadeks sobivad kohad, näiteks kännud, õõnsad puutüved.

Inimene, kes teab, et tal on putukaallergia, ei tohiks väljas käia paljajalu ning võiks kanda pikkade varrukatega riideid. «Mitte kanda suuremustrilisi värvilisi riideid ja mitte kasutada tugevalõhnalisi parfüüme ja kosmeetikat,» jagas Ress putukate peletamiseks nõuandeid. Õues tuleks toit ja jook katta kaanega ning toitu alati enne suhupanemist kontrollida.

Akendel soovitab Ress kasutada putukavõrke ning autos sõites hoida aknad suletuna. «Putuka lähedusse sattudes ei tohiks kindlasti kätega vehkida, vaid pigem eemalduda putukate juurest ning kiiresti varjata pea ja kael,» märkis allergoloog. 

Kui inimesel on teada putukaallergia ning on risk ägedaks allergiliseks reaktsiooniks, siis peaks ta Ressi sõnul endaga alati kaasas kandma ravimeid allergilise reaktsiooni puhuks. «Sellistele patsientidele määrab arst automaatsüstal ühe doosi adrenaliiniga, mis võib raske allergilise reaktsiooni korral olla ainsaks elupäästvaks ravimiks,» sõnas Ress.

Allergoloog selgitas, et nõelamise korral tuleb nõel kiiresti koos mürgikotiga eemaldada, et takistada mürgi edasist pääsemist organismi. Nõelamiskohale tuleb asetada jahe kompress ja vajaduse korral kasutada valuvaigisteid.

«Sügelemise vältimiseks sobivad antihistamiinsed ravimid ehk allergiavastased tabletid – tsetirisiin, loratadiin, ebastiin jt –, mida saab apteegi käsimüügist. Putuka käest nõelata saanud inimest ei tohiks kindlasti vähemalt paari esimese tunni jooksul üksinda jätta,» toonitas Ress.

Kui nõelamise järel kuni poole tunni jooksul tekib ükskõik milline järgnevatest kaebustest, tuleks kutsuda vältimatult kiirabi või pöörduda ise kiiresti lähimasse erakorralise meditsiini osakonda või meditsiiniasutusse:

  • nõgeslööve ja/või nahasügelus üle kogu keha
  • tugev paistetus kaela, suu või keele ümber
  • hingamisraskus, hingeldamine
  • iiveldus, krambid ja valu kõhus, oksendamine
  • minestamine, peavalu, uimasus

Artikkel ilmus esimest korda 2013. aastal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles