/nginx/o/2013/09/17/2371804t1h777e.jpg)
Riigikohtu üldkogu arutas taotlust tunnistada apteekide asutamist piiravad ravimiseaduse sätted põhiseadusega vastuolus olevaks.
Riigikohus valmistub apteegiotsuseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile kuulas riigikohus üle osapoolte seisukohad seoses apteekide asutamise piiranguga, mis kohtusaalis moodustasid küll mustvalge mustri, ent mille vahel võib olla hoopis halltoonis lahendus.
«Issand, mul tuleb nutt nii peale ...» «Aga te võite nutta, mul on taskurätte,» jõudsin vaid öelda. Neid pole siiski vaja. Hetk kogumist ja Eesti Apteekrite Liidu juhatuse liige Kai Kimmel oli uuesti valmis lahinguks.
«Me oleme nii palju võidelnud, me ei taha, et Eestis oleks vaid ketiapteegid, me tahame, et säiliks ka proviisorite apteegid,» rääkis ta, ise samas aeg-ajalt märjaks valguvatest silmadest pisaraid tagasi hoides ja sõrmedega üle silmaaluste tõmmates.
Et Kimmel on südamega asja juures, oli näha ka kohtusaalis. Oma ettekande alguses, milleks oli ette nähtud täpselt 10 minutit, ütles naine otse, et paragrahvidest ta rääkima ei hakka, aga talupojatarkusest küll.
Konkurents kasvaks
Kõige enam vaidlustas Kimmel õiguskantsler Indrek Tederi seisukohti, nagu piiraks praegune ravimiseadus ettevõtlusvabadust, sest tema hinnangul ei kvalifitseeru apteegiteenus vaba ettevõtluse, vaid tervishoiuteenuse alla.
Et kõik oleks selge, küsis apteekrite liidu juhatuse liige igaks juhuks üle: «Kas keegi teab öelda vaba ettevõtluse vormi, kus riik läbi seaduste sendi täpsusega reguleerib ravimite hindu või kus oleks seadusega paika pandud, et teenuse osutaja peab olema spetsiifilise kõrgharidusega, viis aastat õppinud Tartu Ülikoolis.»
Küsimusi, argumente ja väiteid oli teisigi. Kaasa arvatud see, et Eesti on ainus riik Euroopas, kus apteeke tuleb pidada ettevõtlus-, mitte aga tervishoiuteenuste põhimõtteid järgides. Ent siis lõppes aeg.
Sõnajärg läks riigikohtunikele, kes omalt poolt ridamisi küsimusi esitasid. Näiteks: «Kas te oskate öelda, mis läheks tarbija jaoks halvemaks, kui piirangud ära kaotada?»
«Oskan ikka, tegelikult läks minu ettekanne sel teemal edasi,» kostis Kimmel. Saali täitis hetkeline naer, mis aga taandus ruttu, sest esitatud stsenaarium enam naerma ei aja.
Lühikokkuvõte esitatust on järgmine: apteekide asutamise piirangutest loobumine tooks kaasa tööjõu ülesostmise ehk teisisõnu hakkaks see liikuma maalt linna ning kui maal enam proviisorit pole, pole ka apteeki.
Teisalt juhtuks linnas see, et apteegid ei suudaks tõusnud konkurentsi tingimustes enam sees hoida sellist hulka ravimeid ja varusid kui praegu, kuna kusagilt tuleb vähenenud käibe arvelt kokku hoida. See tähendaks, et klient ei pruugi talle vajalikku ravimit apteegist kohe kätte saada.
Mis puudutab aga tööjõu pealetulemist, siis seda pole – kolmandik Eesti apteekreid on juba praegu Kimmeli sõnul pensionil või pensionile jäämas ning pealetulevad proviisorid otsivad esmalt tasuvamaid töökohti kui ametit apteekides.