Ukraina arst Eestis: haigusel pole rahvust

Anestesioloog Taras dr Zhenchenko Foto: Eurokratt

Kui  Eesti arstid otsivad võimalusi mujal, siis Ukrainast pärit 40aastane anestesioloog dr Taras  Zhenchenko leidis oma koha Saaremaal. Oma Eestisse kolimise loo rääkis arst väljaandele Eurokratt.

Tahtsin juba lapsena saada arstiks, see oli minu kutsumus. Lõpetasin 1996. aastal Lvivis riikliku meditsiiniinstituudi ja asusin tööle kodulinna kiirabihaiglasse, kus tegin ka oma residentuuri. Kokku möödus selles asutuses 15 aastat.

Lvivis on suur kiirabihaigla, umbes nagu Tallinnas ja Tartus, kus on üle tuhande voodikoha. Paraku lahkuvad paljud arstid Ukrainast. Põhjusi on palju ja erinevaid, kõik otsivad uusi võimalusi või paremaid töötingimusi. Peamiselt minnakse Poola, Slovakkiasse ja Saksamaale, sõidetakse ka Ameerikasse.

Mina võtsin kohe sihikule Eesti, sest siin on mul sõpru ja siin elavad sugulased. Avastasin enda jaoks sellise võimaluse internetist. Täitsin vajalikud dokumendid, ootasin veidi aega ja siis see pakkumine tuligi. Kui ma oma haigla juhtidele ütlesin, et lahkun, ei olnud nad muidugi eriti rõõmsad ja soovisid, et ma jääksin. Ent tahtmine Eestisse tööle tulla oli suur ja neil ei õnnestunud panna mind oma valikut muutma.

Otsuse sõita Eestisse langetasime kogu perega. Arutasime seda asja ühiselt ja kõik olid minu töökohavalikuga nõus. Üldarstina töötav abikaasa Alina ootab praegu oma dokumente ja ka tema tahab Eestis tööle hakata. Mul on kaks tütart, 16 aastane Nastja ja 8 aastane Assolomeia. Nad on Eestis olnud alles mõne nädala, kuid neile meeldib siin. Tütred hakkavad siin koolis käima. Nastja oskab hästi inglise ja saksa keelt. Eks tüdrukud peavad ka eesti keele suhu saama.

SA Kuressaare Haigla sõlmis minuga esialgu lepingu kaheks aastaks, kuid ma tahan seda kindlasti pikendada ja mõtlen, et jään siia alatiseks. Arstidele Eestis tööd jagub. Inimene otsib ikka, kus on parem. Eesti arstid otsivad oma võimalusi mujal, mina leidsin oma koha Saaremaal.

Oma koht

Ega mul enne tööle asumist mingeid eelarvamusi olnud, sest arsti töö on igal pool ja alati hoolitsus teise inimese elu eest. Muidugi on Ukraina ja Eesti meditsiinisüsteemil erinevusi. Siin on olemas kõik vajalik ja mida arst tahab teha, seda saab ta teha. Kõik arstirohud, vajalikud vahendid ja aparaadid on meie käsutuses ja kasutamiseks.

On küll väike vahe haiguslugude protokollimisel, sest Eesti on Euroopa Liidu maa ja need nõudmised on teised. Ma ei ütleks, et eestlastest või ukrainlastest patsiendid on kuidagi erinevad. Haigused on rahvuseta ja kõigil valutab ühtemoodi. Haigus ei vali, kas eestlane või keegi muu.

Mind rahuldab Saaremaal kõik, kuigi keelega on veel raske. Iga päevaga läheb ka selles vallas üha paremini. Kirjutan isegi juba haiguslugusid. Õpin keelt iga päev. Päevast päeva olen selle keele sees, seda enam, et mind aidatakse. Kui ma millestki aru ei saa, siis on keegi kohe abiks. Oskan juba ka rääkida, aga aeglaselt, ja soovin, et ka minuga räägitaks aeglaselt. Saan jutust aru, kuid mul ei tule veel kõikide tähtede hääldamine kõige paremini välja.

Mure = valu

Probleeme keele pärast pole patsientidega olnud. Kui ongi arusaamatusi, kutsun kohe kedagi appi. Kuid ka patsiendid saavad aru, et ma pingutan nende mõistmisega, ja püüavad rääkida aeglaselt või vajadusel isegi kordavad oma muret. Saaremaal ei öelda, et mul valutab, vaid öeldakse: mul on mure. Seda õpikus pole. Olen juba kohaliku keele eripäraga kohanenud, kuid õppida on veel palju. See on elu.

Tööd jagub mul haiglas kogu nädalaks hommikust õhtuni. Näen, et mind usaldatakse. Vaba aega mul aga peaaegu ei ole. Linnas oleme võimalusel vahel käinud ja ka mere ääres jalutanud. Leian, et see koht on minu jaoks, mulle siin meeldib ja tahan siia jääda. Ja kui mõni endine kolleeg peaks mulle Ukrainast helistama ja küsima, kuidas mul läheb, siis ma julgen neile kindlasti Eestit võimaliku töökohavalikuna soovitada.