HIV-positiivse elu on Eestis sünk ja trööstitu

Narkomaan seiskas Tallinnas trammiliikluse. Foto: SCANPIX

Eestis elavad HIV-positiivsed hindavad oma elu üsna mustades värvides - võrreldes muudes riikides tehtud samalaadsete uuringutega on Eesti HIV-positiivsete hinnangud oma elukvaliteedile madalamad.

Kõige kehvemaks hinnatakse majandusliku toimetuleku võimalusi ning painab hirm tuleviku ees, kirjutab

Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator

.

Lisaks halbadele emotsioonidele tuleb hakkama saada ka une- ja seksuaaleluhäiretega, mis HIVi nakatumisega paratamatult kaasas käivad.

Tervise Arengu Instituudi HIVi ja aidsi ekspert Kristi Rüütel kaitses möödunud aasta lõpus Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas doktoritöö, mille eesmärk oli teada saada, kuidas Eesti HIVi nakatunud oma elu, arstiabi kvaliteeti ja tulevikuperspektiive hindavad.

Kõrgelt arenenud riikides on 1990. aastatel kasutusse tulnud kombineeritud retroviirusravi kustutas HIVi kohalt surmahaiguse pitseri, tänapäeval võivad nakatunud elada aastakümneid, kandes viirust kroonilise haigusena.

Eestis ei ole Rüütli sõnul see ravi kättesaadav kindlasti nii paljudele nakatunutest kui peaks. Ravi saab üle 1200 inimese, kuid hinnangute kohaselt peaks saama isegi üle 3000.

2000. aastal Ida-Virumaalt alanud Eesti HIVi epideemia puudutas eeskätt noori mehi. Just mehed hindavad oma elu tunduvalt negatiivsemalt, selgus Rüütli uuringutest.

«Kui sa oled sõltlane ja psühholoogiliselt raskes seisus, seisad sisuliselt surmaga silmitsi, siis muidugi määrab see ära ka hinnangud elukvaliteedile,» ütles Rüütel.

Esimene HIVi nakatunu diagnoositi Eestis 1988. aastal. Kuni 1999. aastani oli nakatumisel valdavaks kaitsmata suguline vahekord.

Kuid uue sajandi algul hakkas nakkus kiirelt levima Ida-Viru, eriti Narva linna süstivate narkomaanide seas, kes omavahel süstimistarbeid vahetasid.

Rüütli uuringus osalenuist 85 protsenti on vene rahvusest ja 60 protsenti neist on süstinud narkootikume.

Eesti paistab selle nakkuspuhanguga silma lausa ülemaailmselt. Pärast 1980. aastate HIV-epideemiat Kagu-Aasia riikide süstivate narkomaanide hulgas pole kusagil maailmas süstivate narkomaanide hulgas nii kõrget nakatumise taset, kui Ida-Virumaal tekkis eelmise kümnendi algul.
Tallinna HIV-positiivsed hindasid oma elukvaliteeti oluliselt paremaks kui Ida-Virumaa elanikud. Tallinnas on lihtsam tööd leida ja elukeskkond on parem. Paremini hindasid oma hakkamasaamist ka kõrgema sissetulekuga nakatunud ning need, kes on haiguse saanud seksuaalsel teel.

Kõige rohkem mõjutavad elukvaliteedile antavaid hinnanguid see, kas inimesel on töökoht ja kui kaugele on viirus tema organismis arenenud. Naised olid hinnangutes üldiselt positiivsemad.

Tänaseks päevaks on narkootikumide süstimine Eestis HIVi levikuteena oluliselt langenud ning kasvanud on taas sugulisel teel nakatumine. Samamoodi on kasvanud naiste nakatumine.

Aastal 2000 oli HIVi diagnoositute seas naisi kõigest viiendik, 2008. aastal juba üle 40 protsendi.
Üldse on aastate jooksul Eestis HIVi diagnoos välja pandud 7320 inimesel, sealhulgas aids on välja kujunenud 290 inimesel. Mullu diagnoositi 411 uut HIVi juhtu.

Kuid tõelist pilti need numbrid ei kajasta, hinnanguliselt võib Eestis HIVi oma veres kanda isegi kuni 12 000 inimest.

Rüütel ei teinud oma tööd selleks, et teada saada, mida HIVi nakatunud hetkel oma elust arvavad.

«Mu eesmärk oli välja töötada mõõdikute süsteem, mille abil saaks määrata, kui tõhusalt aitavad need meetmed, mida riik nakatunutele pakub. Kindel on see, et abivõimalused neile ei ole piisavad,» ütles Rüütel.

Riik panustab HIVi ennetamisse ja nakatunute abistamisse küll hiigelsumasid, kuid kui pole võimalik selle tegevuse tulemusi mõõta, siis ei ole kindel, kas raha läheb õigesse kohta.

Vastamata küsimusi on teisigi. Epideemia algul ennustati, et viis aastat hiljem (2006-2008) seisab Eesti silmitsi väga suure hulga HIVi nakatunutega, kes vajavad kallist ravi ja hooldust. Miks nakatunud pole haigeks jäänud, on Rüütli sõnul keeruline küsimus. Ennustusi tehes lähtuti Aafrika riikide põhjal tehtud mudelitest, kus pool elanikkonnast põeb tuberkuloosi. Eestis pole see haigus nii levinud.

Üks vastamata küsimus on ka see, kuidas võib majandussurutis mõjutada HIVi ja narkomaania levikut Eestis.

«Kindlasti on neid, kes töö kaotamise järel taas end süstima hakkavad,» ütles Rüütel ning lisas: «Kui väljavaated elus hakkamasaamiseks tunduvad nii mustad, siis võivad nad mõelda, et ainus lahendus on olla laksu all.»