Veenilaiendi lõikuse asemel tehakse vahusüst

Veenilaiendid häirivad naisi rohkem kui mehi. Foto: SCANPIX

Viimased neli aastat on Eestis veenihaiguse puhul kasutatud ka uudset raviviisi, vahtskleroseerimist, mille käigus süstitakse veeni ainet, mille tulemusena tõmbub see kokku.

Lääne-Tallinna Keskhaigla kirurgi dr Evo Kaha sõnul on samasugust ainet veeni töötlemiseks Eestis kasutatud juba umbes kümme aastat, kuid meetodit on edasi arendatud ja nüüd süstitakse veeni vedeliku asemel vahtu, mille kontakt töödeldava pinnaga­ on parem, kirjutab ajakiri 60+.

Süstitav aine segatakse kas õhu, süsihappegaasi või nende seguga. «Tekib selline Makroflexi taoline vaht,» tõi dr Kaha võrdluse. Mass tekitab veresoone seinas keemilise reaktsiooni, mille tulemusel see sulgub.

Kui esimestel aastatel tehti vahtskleroseerimist vähem, siis nüüdseks teeb Kaha sel meetodil umbes 300 protseduuri aastas. Vahtskleroseerimise ajal kontrollitakse kogu protsessi ultraheliaparaadi abil. Patsient tunneb üksnes nõelatorget ning narkoosi või tuimastust ta ei vaja.

Meetodit saab dr Kaha sõnul kasutada igat tüüpi veenide korral. «80% protsendil saab vahtskleroseerimist teha,» ütles ta.

Kui aga veeni diameeter jääb alla 1,5 mm, jääb protseduur dr Kaha sõnul tegemata, sest nii väikest nõela lihtsalt pole. Samuti ei soovita ta vahtskleroseerimist neile, kel veenivalendik on suhteliselt laialt kahjustunud: et tegu on tasulise protseduuriga, läheks see patsiendile väga kulukaks.

Kui aga patsiendil on mittetöötav veeniosa kirurgiliselt eemaldatud, on vahtskleroseerimine hea võimalus väiksemaid veeni kõrvalharusid ravida. «Üks süst ja kõik. Ei pea uuesti lõikust läbima,» ütles ta.

Vahtskleroseerimine on tasuline ja patsient peab arvestama vähemalt 150eurose väljaminekuga. Kosmeetiliselt jääb tulemus aga parem kui lõikusel. Sageli saab otsustavaks ka aeg. Nii on igal inimesel dr Kaha sõnul võimalik otsustada, kas oodata ära haigekassa järjekord veenilõikuseks või, kui see on majanduslikult võimalik, vabaneda murest kiiremini.

Nii lõikus kui ka vahtskleroseerimine kuuluvad päevakirurgia valdkonda. Lõikusega võrreldes taastub patsient vahtskleroseerimisest kiiremini. Kui pärast lõikust peab patsient tugisukka kandma umbes kuu aega, siis vahtskleroseerimise puhul 10–14 päeva.

Protseduuri ei tehta rasedatele ja südame kodade vaheseina defektiga inimestele. Samuti neile, kel kopsuprobleemid. Vanuselist piirangut sellele aga ei ole.

Protseduuri tüsistusena võib veenilaiendi kohta tekkida pruun triip: kui töödeldud kohta jääb verd ja see imenduma hakkab, saab hemoglobiinist hemosideriin, mis on pruuni värvi. «See triip on aga mööduv nähtus ja kaob umbes poole aastaga,» kinnitas dr Kaha.

Sarnaselt lõikusega ei teki vahtskleroseerimise tulemusena veenilaiendit samasse kohta, kuid uute tekkimist see ei enneta. «See on ekslik arusaam, et kui arst käib n-ö noaga juures, siis enam veenilaiendeid ei teki. Veeniseina ja veeniklapi nõrkus on pärilik ja mõjub ühtmoodi mõlemale jalale ja kõikidele veenidele,» rõhutas dr Kaha. Samuti ei saa veenihaigust ennetada geelide või kreemidega, need üksnes leevendavad kaebusi.

Ennetavalt mõjuvad Kaha sõnul ainult tugisukad, mille ülesanne on suruda veenid algasendisse tagasi ja vältida nende edasist väljavenimist.