Jüri Ennet: depressioon on meil alatähtsustatud

Jüri Ennet. Foto: Raigo Pajula

Psühhiaater Jüri Enneti hinnangul on depressioon kui haigus Eestis aladiagnoositud, alaravitud ja alatähtsustatud nii üksikisiku tervise ja töövõime kui ka kogu ühiskonna arengu seisukohast. Depressiooni tuleb tema sõnul põhjalikult ravida, alustades oma väärtushinnangute paika panemisest ning elutempo muutmisest.

Alles meil oli kiire majanduskasv, inimesed tegid kõvasti tööd ja see tekitas stressi. Nüüd on olukord kardinaalselt muutunud. Millised on Teie tähelepanekud, kas depressiooni langenud inimesi oli meil rohkem majandusbuumi ajal või on neid rohkem masu ajal?

Ennemuiste, 2500 aastat tagasi õpetas Buddha keskteed, äärmuste vältimise teed - see annab kõige enam hingerahu. Kiire majanduskasv aasta-paar tagasi piitsutas meid liigselt tööle ja vähe puhkama, rohkelt saama ja vähe andma, soosis individualismi ja minakesksust, väärtustas välist glamuuri ning hinge põhiväärtused jäid tagaplaanile.

Siit stress, ülepinged, ajaneuroos - kiire-kiire-kiire - ja ka depressioon, kes selle kiirustamisega kaasa ei suutnud minna.     

Nüüd on olukord kardinaalselt muutunud - sadakond tuhat töötut ühelt poolt ning tööl olijate hirm oma praegust tööd ja leiba kaotada. Tulem on jällegi masendus - masumasendus.

Depressiivne majandus edendab depressiooni ja kurvameelseid on praegu tunduvalt rohkem majandusmaniakaalsuse faasiga võrreldes. Seda kinnitavad tarkade uuringud ja ilmestab psühhiaatri ja perearsti vastuvõtule tulijate vaevatute hulk.

Mida depressioon tegelikult tähendab, mis on selle kliinilised tunnused?

Depressiooni mõiste on mitmekihiline. See võib olla nii-öelda klassikaline depressiooni triaad - põhimeeleolu langus, minoorne mõttemaailm ja pidurdatud tahteaktiivsus. Sellist depressiooni on kõigist meeleolulangustest umbes 15 protsenti.

Ülejäänud 85 protsenti on niinimetatud varjatud depressioon. Esiplaanil on sotsiaalsed, kehalised kaebused, psüühikahäiretest domineerivad unehäired, energiavaegus, madal enesehinnang, pessimism minevikus ja olevikus tehtu suhtes ning eriti häirib terendav must tulevik.

Kaua käiakse mitmete tohtrite juures, aga olulisi kehalisi häireid ei leitagi.  Kõigist depressiooni tekitavatest teguritest - hingelised läbielamised, psühhotraumad, kehalised adaptatsioonihäired ja sotsiaalne staatus-toimetulek - on sotsiaalne komponent olulisim. Siit ka järeldus ravi aspektist - on vaja mõjutada-muuta kõiki neid valdkondi.

Inimestega rääkides jääb mulje, et naised kannatavad depressiooni all sagedamini. On see nii? Või võtavad naised rohkem antidepressante?

Naise-mehe bioloogiline olemus on erinev ja see avaldub nii heas kui ka halvas - teatud psüühikahäired omavad soolist aktsenti, sealjuures ka depressioon. Kasvatus, kultuuriline taust, religioosne sättumus on ka olulised.

Naised on oma tervise suhtes avatumad: räägivad, konsulteerivad, hoolitsevad rohkem, ravivad aktiivsemalt. Mehed on kinnisema iseloomuga - «mehed ei nuta» -, suunavad oma probleeme hingesügavusse ja sealt siis hakatakse seda muremuda alkoholiga eemaldama. Siit siis ka suur oht alkoholismi arenguks.

Naised võtavad antidepressante, mehed eelistavad alkoholi.

Kas depressioon võib tekkida ka näiliselt ilma põhjuseta? Või peitub seal alati tegelikult mingi sisemine rahulolematus, ajapuudus, läbipõlemine?

Ilma põhjuseta ei teki küll midagi. On asju, mida me täpselt ei tunneta, ei saa nende olemusest aru, siit siis ka see näiliselt põhjuseta. Inimene ja keskkond - eriti sotsiaalne - peavad omavahel harmoneeruma.

Kiiresti muutuv ühiskonnakord, uued väärtushinnangud, uued töö- ja omandisuhted, uus riigi ja rahva ühisosa või siis võõrandumine on kõik olulised. Kõik on kiiresti muutunud.

Uus-vaesed on halvemas seisundis kui eelnevalt juba kitsikuses olnud ja puudustega «harjunud» inimesed. Püsiväärtusi ehk hingetuge, rahvuslikku üksmeelt, religioosset kokkuhoiuideed napib - siit suur ebakõla muutuva ja stabiliseeriva vahel, siit hingevalu, depressioonid ja muu sellega seonduv.

Kindlad elusihid on olulised, õige motivatsioon, õige töö ja puhkuse vahekord. Kõik need tegurid on olulised, mida rohkem sotsiaalse spektriga, seda olulisemad.

Ütlesite, et inimene ja keskkond peavad omavahel harmoneeruma. Kui palju olete kokku puutunud inimestega, kellel on kõik nii-öelda olemas, kuid depressiooni põhjustab just mingite levinud mallide järgi elamine, sest hing ihkaks tegelikult midagi muud?

Selline seltskond on olemas. On olemas näilikkus ja tegelikkus - kellel seda välisglamuuri ja välissära on piisavalt palju, aga täna on, homme on, ülehomme on sisemine tühjus ja depressioon. Ja siis tal on pidu peo otsa, siis tulevad narkootikumid, naiste vahetamised või siis otsitakse seda rahuldust ümbermaailmareisidel, aga süda on tühi ja nukrusest hulluks minemas. See on täiesti uus nähtus.

Perearstid kirjutavad sageli välja antidepressante. Tehakse seda ehk liiga kergekäeliselt?

Perearstindus on kogu tervishoiusüsteemi üks osa oma plusside ja mõningate miinustega. Miinuseks on see, et tervishoiu eri valdkonnad on nagu Hiina müüriga eraldatud ja patsient peab neid müüre ületama, et saada eriarsti vastuvõtule, teatud uuringutele, haiglaravile, taastusravile jne.

Perearstid kirjutavad antidepressante välja küll ja selle klassikalise depressiooni triaadiga saavad patsiendid olulist abi ja sellega võib rahule jääda.

Kuid depressioonid olid ja on ikkagi psühhiaatrite pärusmaa. Antidepressantidega ravi on vaid osa depressiooni ravist. Vajalikud on ka harjutused: kehalised, psüühilised, sotsiaalsed. Oluline on uue hoiaku, prioriteetide kujundamine. Igal konkreetsel juhul on nende valdkondade tähtsus erinev. Raviarst annab konkreetsed soovitused, patsient viib need ellu.

Kuidas antidepressandid toimivad, mida nad meie organismis teevad, et sellest parem hakkab?

Antidepressandid mõjutavad alanenud põhimeeleolu, aitavad seda kergitada normaalsele tasandile. Normitasemel meeleolu nad ei tõsta. Mõjutavad aju ainevahetuse keerulisi mehhanisme, eriti neid, mis ka kehalise aktiivsuse korral toimivad. Siit järeldus - kehaline tegevus parandab ka vaimset - hingelist-meeleolulist - sfääri.

Kas on tõsi, et antidepressandid tekitavad sõltuvust?

Kui inimene piirdub ainult tabletivõtmisega ja harjutusi ei tee, oma hoiakuid ei muuda, siis jääbki ta seda «menüüd» kasutama. Selles mõttes on patsient tabletist sõltuv. Kehalisi, psüühilisi ja sotsiaalseid harjutusi tehes tableti vajadus väheneb ning kaob ja sõltuvusest ei saa juttugi olla.

Kas siis, kui võtta ainult tablette, võib pärast ravikuuri lõpetamist inimese seisund hoopis hullemaks minna?

Siis läheb asi hullemaks. See on nagu pohmakas, et kui uut kärakat peale ei saa, siis läheb asi hulluks. Organism läheb laisaks, tema oma sisemised mehhanismid neid aineid ei tooda, ta loodab ainult seda, et apteegist tuuakse.

Kõik need apteegiained, mida inimene saab, on ju organismis endas olemas, ainult mingitel põhjustel on nad siis uinunud. Kehaliste harjutustega me organismi ainevahetust siis edendame ja aktiviseerime ja organism hakkab ka paremini käima.

Kas depressiooni kui haigusseisundit teadvustatakse Teie hinnangul Eestis piisavalt palju või peetakse seda pigem inimese kapriisiks, et kui midagi teha ei viitsi, siis on jube hea öelda: «mul on depressioon»?

Depressioonid on meil aladiagnoositud, alaravitud, alatähtsustatud tervise ning töövõime aspektist, lähisuhte aspektist, Eesti ühiskonna edenemise aspektist. Depressioonid algavad juba koolieast. Praegune koolisüsteem ei ole tervisesõbralik, see vajab korrigeerimist.

Mõtlete seda, et koolis on liiga kõva tamp peal?

Vanasti öeldi, et noorus on ilus aeg, praegu on noorus nagu sunnitöö. Seal tuleb tasemetöö, seal on vaja see veel ära õppida, õppeaineid on niivõrd palju - inimese mälupulka tambitakse nii palju sisse, et mälupulgas ei ole nii palju ruumi. See mõtlemise ja faktide vahekord on täiesti paigast ära. Keha jäetakse täiesti unarusse ja kui keha on nõrk, siis haiges kehas haige psüühika.

Kas depressiooni käes vaevlev tööinimene peaks koju jääma või kiiremas korras puhkama minema?

Depressioon on tõsine psüühika- ja käitumishäire sadade põhjuste ning sadade tagajärgedega hingeelu, psüühika, keha ja sotsiaalse elu paljudes valdkondades.

Töövõimetusleht on vaid üks võimalustest tervenemisele kaasa aidata, aga tänapäeval, suure töötuse taustal on hirm kaotada olemasolevat tööd ning töövõimetuslehest paljudel juhtudel loobutakse. Kahjuks. Puhkus tuleb suuresti kasuks. Ka igapäevane töö- ja puhkerežiimi korrastamine on väga suure tähtsusega.

Kas depressiooni ravimata jätmine võib lõpuks põhjustada ka muid haigusi?

Organism on suur tervik ja kui nüüd depressiooni ei ravi, ta hakkab siis nagu aurukatel nõrgematest kohtadest endast tunda andma.

Kõigepealt läheb depressioon intensiivsemaks, hingevalu läheb suuremaks ja repertuaar mitmekesisemaks. Järgmine tasand on psüühika. Need asjad, mis enne psüühikas tunda ei andnud, hakkavad endast järjest rohkem tunda andma - on need siis unehäired või tahteaktiivsuse häired või mõtlemishäired. Inimene hakkab siis nendega abi otsima.

Siis on tuhat varianti kehalistest vaevustest. Hakkab siis süda tunda andma või magu või annab soolehäireid. Kus on suhteliselt nõrgem koht, see hakkab endast tunda andma. Ja siis hakkab tunda andma sotsiaalsel tasandil.

Nii ongi reegel selline, et kui inimesel on juba sotsiaalsed häired olemas - konfliktid tööl ülemustega või kaaslastega või alluvatega või siis kodutülid -, siis ainult rumal inimene võib küsida, et kas nüüd on siis ka kehalisi kaebusi. Kakssada protsenti on. Kas on siis ka psüühilisi häireid? Kolmsada protsenti on olemas. Kas on ka hingemuresid? Nelisada protsenti on olemas.

Ühesõnaga kui ei ravi, siis need kihid annavad endast tunda. Ja siis ta läheb abi otsima juba kuskilt mõne muu küsimusega, kuigi asja tuum oleks depressiooniga seotud asjad ja põhiravimiks oleks antidepressant.

Kelle poole peaks depressiooniga inimene pöörduma - mis vahe on psühholoogil ja psühhiaatril?

Psühhiaater on meditsiinihariduse saanud ja kirjutab arstirohtusid, psühholoog vaatab rohkem psühhoteraapilist tasandit.

Ehk siis kui inimene tahab rohkem rääkida, arutada oma probleemide olemust, siis psühholoog, aga kui tahab tõsist ravi saada, siis ikka psühhiaater?

Jah. Ütleme nii, et kui on probleem tõsine ja ühel etapil on antidepressante vaja, siis esimene etapp hakkab pihta arstirohuga. No ütleme, et ta on nii omadega plindris, siis arstirohi võtab neid esimesi muremägesid vähemaks, siis ta suudab ennast juba rohkem käsile võtta.

Kas seda psühhoteraapiat teeb nüüd psühhiaater või ta läheb juba psühholoogi juurde, see ei oma tähtsust, kumb siis seda teeb. Igaühel on oma nišš või oma valdkond, aga psühholoog näeb ainult psüühilisi aspekte, psühhiaater näeb siis organismi tervikuna.

On psühholoogi või psühhiaatri juures käimine Teie meelest taunitav meie ühiskonnas? Et kui inimene sinna juba läheb, siis ta on natuke hull?

No psühholooge ei kardeta, aga psühhiaatreid kardetakse ja selle tõttu ongi olemas erapsühhiaatrid - siis ei pea sinna asutusse minema, mis psühhiaatriaga tegeleb. Tänapäeval on väga palju ka psühhiaatriakabinette, mis on haiglast eemal - neid külastatakse päris aktiivselt.

Mida aeg edasi, seda vähem negatiivset hoiakut psühhiaatrite suhtes on. Nii nagu südamearsti juurde ei kardeta minna, täna-homme on juba ka nii, et psühhiaatri juurde ei kardeta minna. See valehäbi taandub päev-päevalt.