/nginx/o/2010/01/29/303906t1hd5d0.jpg)
Majandusteadlased usuvad, et meid ei oota ees veel kõhnem aeg. Paraku ei käi see mitte ülemaailmse rahanduskriisi lõpu kohta. Mõneti vastu tavaootusi arvatakse, et surutis tõenäoliselt soosib rasvumise levikut. Sellele aitavad kaasa neli majanduslikku tõukejõudu.
Esiteks vähendab väiksem sissetulek inimeste füüsilist tegevust vabal ajal. Teiseks vähendab suurem tööpuudus füüsilist tegevust nii tööl kui ka vabal ajal.
Kolmandaks on tegemist deflatsioonilise kriisiga ning toiduainete madalam hind on ajalooliselt ikka olnud seotud kalorite tarbimise suurenemisega. Neljandaks võib kitsam eelarve sundida inimesi asendama tervislikuma ja kallima toidu sellisega, mis maksab kalori kohta vähem ja on energiarohkem ehk teisisõnu rämpstoiduga.
Rasvumisprobleem on Euroopas muutunud väga tõsiseks. Euroopa Komisjoni hinnangul oli 2005. aastal ligikaudu iga kuues täiskasvanud eurooplane rasvunud. Olukord halveneb kiiresti ka neis riikides, kust on pärit tervislik Vahemere maade toit – arvatakse, et seal varitseb kolmandikku lastest oht saada rasvunud täiskasvanuks.
Selline statistika tähendab rahvatervise seisukohalt ohtu – rasvumist on seostatud krooniliste haigustega, näiteks diabeedi ning südamehaigustega –, kuigi tänu arstiteaduse arengule on liigne kaal aina vähem elu ohustav risk.
Rasvumisest tingitud surmade arv on küll kahanenud, kuid rasvumise levikut piirav riiklik sekkumine on siiski tihtipeale õigustatud juba majanduslike argumentidega, sest nii võivad väheneda tervishoiukulud. Euroopas on viimased suurel määral riigi kanda, mistõttu finantskoorem jaguneb kõigile maksumaksjatele, nii rasvastele kui kõhnadele.
Majandusteooria järgi on see halb: kui inimesed peavad juba täie raskusega kandma finantskohustusi liigse kaalu eest, siis peaks neil ühtlasi olema peibutis, mis ajendaks neid oma toitumist kontrollima, olema aktiivsed ja kõhnad. See loomulikult eeldab, et rasvumist on vähemalt osaliselt võimalik vältida enesekontrolliga, see tähendab, et see pole geneetiliselt paratamatu.
Majandusasjatundjate uuringud toitumise ja rasvumise teemal lähevad sageli vastuollu tavaarusaamadega ning pakuvad välja lahendusi, mida rahvatervise asjatundjad ei pruugi sugugi heaks kiita. Nii toodab näiteks Suurbritannia alla poole oma praegu tarbitavatest puu- ja juurviljadest. Kui kõik britid järgiksid «viis korda päevas» reeglit, tõstaks see hindu, mis muudaks senist tarbimist ning tekitaks erinevusi tervises.
Kui kehv toitumine ja kaalu suurenemine on tarbijate vaba valik, kelle meelest see on vähene risk või kes toetuvad riiklikule tervishoiusüsteemile, siis ei ole erilist abi ka teavitamiskampaaniatest. Lahendused, mida nende tõhususe pärast pooldavad mõned majandusteadlased, ei ole poliitikute, toiduainetööstuse esindajate ega muu rahvagi seas kuigi populaarsed.
«Halva» toidu või lausa rasvunud inimeste enda maksustamine (näiteks suurema tervishoiuteenuste kasutamise tasuga) tekitab hulganisti probleeme, mistõttu «teavitamist» peetakse üldiselt palju vastuvõetavamaks.
Küll aga valitseb mõningane konsensus laieneva rasvumise peamise majandusliku süüdlase küsimuses: selleks on tehniline progress. Harvardi majandusteadlaste David Cutleri, Edward Glaeseri ja Jesse Shapiro laialdaselt tunnustatud uuring veeretab süü USA «rasvumisepideemias» toiduainete töötlemise ja pakendamise uuendustele, sest progress on muutnud rämpstoidu odavamaks ja lihtsamini valmistatavaks kui tervislikumad alternatiivid.
Kuuekümne aasta eest oli ülikaloririkka ja ebatervisliku toidu tarbimine selle valmistamiseks vajalike pingutuste mõttes märksa kulukam kui see peenraha, mille eest saab seda tänapäeval koolide või bussijaamade müügiautomaatidest.
Tehniline progress seletab suurel määral ka näilist paradoksi, et arenenud riikides ähvardab vaesemaid inimesi suurem rasvumisoht kui nende paremal järjel kaaskodanikke. Samal põhjusel on kogu maailmas rasvunumad just rikkamate riikide elanikud. Arengumaades on olukord aga vastupidine ning rasvumine puudutab eelkõige suurema sissetulekuga klasse.
Ühe huvipakkuva ja seniajani vaidlustamata seletuse andsid 2005. aastal ajakirjas American Economic Review Darius Lakdawalla, Tomas Philipson ja Jay Bhattacharya. Nad pöörasid toidu tarbimise asemel tähelepanu võrrandi teisele poolele, energia kulutamisele ehk füüsilisele aktiivsusele.
Kaloreid kulutatakse kas töötades või mängides. Tööga seotud füüsiline aktiivsus väheneb vastavalt tehnilisele progressile, sest ülesanded nõuavad aina vähem liikumist, samal ajal aga palk suureneb ning käsitsi tööd on enamasti märksa vähem vaja. Sel moel soodustavad majanduskasv ja tehniline progress rasvumist.
Seda suundumust tasakaalustab tõik, et sissetulekute suurenedes on inimesed märksa altimad maksma rohkem tervisliku elustiili ja parema välimusega keha eest. Tervise- ja spordikeskused on suhteliselt kallid ning empiirilised andmed näitavad, et sissetulekute suurenemine suurendab ka füüsilist aktiivsust vabal ajal.
See selgitab nii mõndagi. Ühe riigi, näiteks USA piires on tehniline progress mõjutanud enam-vähem ühtlaselt kogu elanikkonda, suurendades rasvumise levikut. Vastumõjuna on elanikkonna rikkam osa asendanud käsitsi tehtava töö füüsilise aktiivsusega vabal ajal.
Riikidevahelised erinevused kajastavad nende erinevust tehnilise progressi osas. Arengumaades alles käib üleminek käsitsi töölt väheliikuvale tööle ning sissetulekud pole veel nii suured, et soodustada saledust rõhutavat elustiili.
Erinevalt arenenud riikidest sümboliseerib mõneski vaesemas riigis rasvumine staatust. Kui see teoreetiline seletus vastab tõele – ning empiirilised tõendid paistavad seda toetavat –, siis soodustab majanduskriis arenenud riikides inimeste kaalu suurenemist.
Suhteliselt väiksem sissetulek vähendab füüsilist aktiivsust vabal ajal ning tööpuudus vähendab seda ka töökohtadel. Isegi kui tehniline progress peaks aeglustuma, viitavad makroökonoomilise aktiivsuse kahanemine ja inflatsiooni vähenemine, mida nii väga pelgavad keskpangad, hindade alanemisele, mis võib eriti mõjutada kaupu, mida nõuavad eelkõige väiksema sissetulekuga klassid.
Viimasel ajal on majandus aina kokku tõmbunud ja vöökohad aina paisunud, nii et võime vaid loota, et asjad pöörduksid peagi vastupidi. Senikaua võivad aga turuanalüütikud vahest jälgida rõivasuurusi – kui hakatakse rohkem hankima väiksemaid riideid, võib oodata järgmist buumi.
Vt ka: Mario Mazzocchi, W. Bruce Traill, Jason Shogren, «Fat Economics: Nutrition, Health, and Economic Policy», Oxford, 2009.