Mis on pingepeavalu?

Foto: Elmo Riig / Sakala

Epidemioloogiliste uuringute järgi on pingetüüpi peavalu (PPV) üks kõige sagedasemaid peavalu tüüpe inimesel – populatsioonis esineb seda 30–80 protsenti ning eluaegseks levimuseks on kalkuleeritud koguni 89 protsenti, kirjutab neuroloog Mark Braschinsky Meditsiiniuudistes.

Kõige suurem levimuse määr on vanuses 20–40 eluaastat, samas olulist soolist erinevust üldiselt ei täheldata. On laialt levinud seisukoht, et tegemist on valdavalt healoomulise kliinilise olukorraga, mis inimeste elukvaliteeti eriti ei mõjuta.

Et defineerida PPVd, on kasutatud selliseid mõisteid nagu pingepeavalu, lihas­kont­raktsioonipeavalu, psüh­ho­müogeenne peavalu, stressipeavalu, tavaline peavalu, essentsiaalne peavalu, idio­paati­line peavalu ning koguni psühhogeenne peavalu.

PPVd saab rahvusvahelise peavalude klassifikatsiooni järgi diagnoosida siis, kui patsiendil on anamneesis vähemalt 10 peavaluepisoodi, mis vastavad järgnevatele kriteeriumitele. Valu kestab 30 minutist kuni seitsme ööpäevani ning seda saab iseloomustada vähemalt kahega neljast tunnusest: mõlemapoolne, suruva või rõhuva iseloomuga (mittepulseeriv), tugevuselt kerge või mõõdukas ning pole süvendatav tavalise füüsilise aktiivsusega, nagu kõndimine või trepist üles minemine.

PPV-le ei ole iseloomulikud iiveldus, oksendamine, valgus- ega mürakartus – viimaste esinemisel tuleb hoolikalt mõelda alternatiivsete peavalude esinemise võimalusele.