Kunstlik viljastamine on hetkel lastetute paaride jaoks tõhusaim moodus lapsi saada. Kuid sellegi puhul jääb rasedaks vaid umbes kolmandik protseduuri läbinud naistest, põhjust, miks see nii on, tasub otsida geenidest.
Kunstliku viljastamise edukust mõjutavad geenid
«Siin mängib rolli tohtu konsortsium geene,» ütles hiljuti antud teemal oma doktoritöö teinud Signe Altmäe Tartu Ülikooli teadusuudiste portaalile Novaator.
Altmäed huvitas, kuidas geenid, mis reguleerivad munasarjades östrogeeni tootmist, mõjutavad seda, kui edukas on kehaväline viljastamine.
Tavaliselt eraldub munasarjadest menstruatsioonitsükli jooksul üks küps munarakk, kuid kunstliku viljastamise puhul kiirendatakse seda protsessi hormoonide abil nii, et saada lühikese aja kümmekond viljastamiseks valmis munarakku. Kui need olemas, siis munarakud viljastatakse ning siirdatakse paari päeva möödudes emakasse.
Osal naistest ei anna selline hormoonidega stimuleerimine tulemust ning küpsete munarakkude tootmine ei kiirene. Samas on võimalik ka vastupidine – manustatud hormoonide toimel läheb protsess üliaktiivseks, see aga võib seada ohtu naise elu.
Altmäe keskenduski oma töös nendele geenidele, mis omavad rolli hormonaalse stimulatsiooni vastuses. «Kogu organismi hormoontasakaalu muutmine ei pruugi olla ohutu. Näiteks on õhus hüpotees, et see hormoonide manustamine võib tulevikus olla üks munasarjavähi põhjuseid,» ütles Altmäe.
Tema sõnul võiks kogu selle protsessi täpsemate geneetiliste regulatsioonide tundmaõppimine viia selleni, et juba vereproovi alusel on võimalik teada saada, kui suuri hormoonikoguseid on tarvis rakendada ning lõpuks sedagi, kas selline stimuleerimine üldse mingit efekti annab.
«Paljud naised teevad neid hormoonprotseduure läbi mitmeid kordi ning üksikute naiste munasarjad ei reageeri sellisele stimuleerimisele üldse. Isegi see kui inimene saab teada, mis on tema viljatuse põhjus võib see olla tema jaoks oluline teave, kuigi probleemi puhul abi anda ei saa,» rääkis Altmäe.