Ülekaalulised lapsed – üha süvenev probleem

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kas meie tulevik? Need siin pildil on Ameerika ülekaalulised lapsed tüsedatele teismelistele mõeldud laagris, kus nad õpivad liikuma ja tervislikult toituma.

FOTO: Corbis / Scanpix

Kiretu statistika kuulutab valusat tõde: Eesti koolipoisid ja -tüdrukud paisuvad üha tüsedamaks. Imerohtu selle vastu pole, aga imekombel saab ülekaalulisuse levikule lihtsalt piiri panna.



Kui teile tundub, et lapsed lähevad üha paksemaks, siis kahju küll, aga see tunne ei peta teid.


Katsuge kõigepealt ära seedida mõned arvud. Kuus aastat tagasi oli Eestis ülekaalulisi koolilapsi kõigest kuus protsenti. Ehk saja õpilase hulgas kõigest kuus. Aga eelmisel aastal, nagu selgub haigekassa kogutud andmetest, oli ülekaaluliste protsent tõusnud pea kümneni. Teisisõnu: iga saja õpilase seas on neid keskmiselt kümme. See on suur arv, mis paistabki teile silma.



«Võttes arvesse, et Eestis on umbes 160 000 kooliealist last,» nendib haigekassa tervishoiuteenuste osakonna peaspetsilist Sirje Vaask, «on viimase viie aastaga lisandunud üle 6000 ülekaalulise lapse.»



Tallinna lastehaigla lastearst-endokrinoloog Ülle Einberg on laste kehakaalu kasvu saanud näha juba viimased kümme aastat, mil ükski nädal pole möödunud, ilma et mõni ema-isa oleks oma järeltulija ülekaalumurega tema vastuvõtule toonud.



«Nende pea valutab, jalad valutavad, nad väsivad ära,» loetleb Einberg liigsetest kilodest põhjustatud kaebusi. Nii mitmedki on talle kurtnud, et ei saa seetõttu täisväärtuslikku koolielu elada. Ja mõned loodavad, et küllap ravimid aitavad – kirjutagu arstitädi aga rohud välja. «Kuid imetablette ei ole olemas,» sõnab Einberg.



Heaolu tagasilöök

Ent see ei tähenda, et laste ülekaalulisus poleks võidetav. Tavaline retsept kõlab, et sööge tervislikumalt ja liikuge rohkem. Tõsi, seda on lihtne soovitada, aga sugugi mitte kerge ellu viia. Einbergki tunnistab, et on mõtlemise koht, kust saaks lapsed talvel kodumaiseid õunu, mis ei püsi punapõsksed kemikaalide abil nagu need, mida kauplused pakuvad.



Ja kuidas panna lapsi liikuma, kui püksitaskus on käeulatuses mobiiltelefon, mille abil saab sõpradega suhelda, ilma et peaks jalgu kõhu alt välja võtma ja nende juurde astuma. Ta isegi tunnistab, olles suure osa päevast kabinetis arvutiekraani ees veetnud: «Küll oleks tore, kui saaks ka vahepeal kusagile kontorisse minna.» Aga tarvidust pole.



Kuid ekslik oleks võitluses laste ülekaalulisuse vastu vaid lapsed kirbule võtta, kui emad-isad neile õiget eeskuju ei anna. Seni pole andnud. Pigem vastupidi. Tervise arengu instituudi kogutud andmed näitavad, et kui eelmisel kümnendil ülemäärase kehakaaluga inimeste osa Eestis vähenes, siis lõppeval kümnendil on ülekaaluliste ja rasvunute hulk muudkui suurenenud. Tunamullu kuulus nende hulka pea iga teine Eesti täiskasvanu (vt tabel).



Kehakaalu üldine tõus selle sajandi esimesel kümnendil, mida iseloomustab kiire majanduskasv ja elujärje paranemine, viitab otseselt, et õigus on neil, kelle väitel on ülekaalulisus heaoluühiskonna paratamatu kaasnähe (et mitte öelda pahe). Tõepoolest, kes on kuulnud, et ülekaalulisus oli probleem siis, kui inimesed olid vaesemad? Peasüüdlaseks on peetud McDonald’si, Burger Kingi ja teiste kiirtoidukohtade võidukäiku.



Paraku on see liialdus. USA majanduskolumnist Robert J. Samuelson on oma analüüsile tuginedes jõudnud järeldusele, et peasüü lasub hoopis toidu odavnemisel, mistõttu süüakse lihtsalt rohkem ja seda, mis meeldib. Kui pool sajandit tagasi kulutasid lääne ühiskonna pered toidule viiendiku oma eelarvest, siis nüüd kulub söögile vaid kümnendik.



Vanemate halb mõju

Jõukuse kahjulikku mõju kehakaalule kinnitavad ka Eesti andmed. Nimelt on ülemäärase kehakaaluga inimeste osa kõige suurem just kõige suurema sissetulekuga meeste hulgas. «Tugev turske juhataja on meeste seas normaalne,» tõdeb tervise arengu instituudi vanemteadur Mare Tekkel. Seevastu tüse naine, lisab ta, ei ole juhi kohal sugugi aktsepteeritav – temalt eeldab ühiskond pigem vormis olemist.



Olgu suhtumine meeste-naiste ülekaalulisusse pealegi erinev, ei ole lastele vahet, kumb on korpulentsem, kas ema või isa. «Kui vanemad söövad ebatervislikult ja ei spordi,» märgib Tekkel, «siis on loomulik, et nad kasvatavad lapsi ka samamoodi.»



Ent tervislikult pole kuigi kerge toituda, kui poeriiuleilt vastu vaatava toidukülluse säilimise nimel võimutsevad selles säilitusained; kui pere ei söö enam koos või sööb liiga hilja, sest vanemate päevad venivad pikaks; kui vanaema elab kaugel ja ei vaarita enam suppi ega valmista praadi, mistõttu lapsed peletavad näljanäpistust snäkkide ja pitsaga. Rääkimata sportimisest, mis pole enam popp, sest nüüdisajal ei saa elus otsustavaks muskliramm, vaid ajupotentsiaal.



Kuna põhilised ülekaalu tekitajad, väidab Tekkel, on siiski sotsiaalmajanduslikud tegurid, näiteks nigel haridus, mida muuta on raske, tasub võitluses lisakilode vastu panustada sellele, mida mõjutada on võimalik. Kusjuures nii, et see inimestelt liigset pingutust ei nõua, sest tahtejõust, mis seal salata, jääb enamikul vajaka. Vastasel korral ju ülekaalulisi ei olekski.



Prantslannade saladus

Üks ootamatumaid tendentse, mis lääneriikides inimeste kaalunäitajaid üles ajab, on Eestiski hoogu saanud äärelinnastumine. See toob kaasa elu ratastel, sest nii linna tööle, kooli kui isegi poodi on nii pikk maa, et jalgsi seda ei läbi.



Õieti pole äärelinnades kõnniteidki. Nii suureneb auto roolis või tagaistmel veedetud aeg, mis ei erine tugitoolis lösutamisest. Näiteks Ameerikas käisid veel pool sajandit tagasi pooled lapsed kooli rattaga või jalgsi. Nüüd on seesuguseid järel vaid kümnendik.



Eesti kohta vastavaid andmeid pole, aga iga täiskasvanu, kes meenutab oma koolipõlve, näeb selget erinevust praeguse kooliajaga, kui lapsi sõidutatakse kooliukse ette autoga. Enamgi veel: osa lapsi käib ise autoga koolis.


Järeldus: kas teha lõpp massilisele äärelinnastumisele või muuta äärelinnad jalakäijasõbralikuks.



Edasi – mõtleme korraks prantsuse naistele. Miks on nad saledamad kui naised mujal Euroopas? Ei, nad ei pea dieeti, et söö nii palju nädalaid seda ja toda, et kaotada n+1 kilo. See ei too enamikule pikaajalist kasu. Nende figuuri saladus peitub suhtumises toitu: toidust tuleb rõõmu tunda, süüa rahulikult koos pere või sõpradega.



Statistika näitab, et kui ameeriklased kugistavad McDonald’si eine alla vähem kui veerand tunniga, siis prantslased kulutavad sellele 22 minutit. Mis siis et ameeriklaste portsjonid on Macis umbes veerandi jagu suuremad kui prantslaste omad. Liiati jätavad prantslased liigsed palad südamerahuga järele – ei pea taldrikut tühjaks sööma, nagu vanaema (mäletate?) vanasti manitses.



Aga mida õpetavad meile jaapanlased, kelle hulgas põeb rasvtõbe kõigest 3,6 protsenti, samas kui ameeriklaste hulgas on see näitaja 32? Jaapanlased ei püsi kaalus üksnes seepärast, et nad söövad riisi ja kala ja teisi mereande, vaid nende portsjonid on tillukesed ja sageli söövad nad ühistest nõudest, nagu ka Hiinas. Seetõttu söövad nad tõesti vaid nii palju, nagu kõht vajab, mitte nii palju, nagu perenaine taldrikule oma lahkuse näitamiseks on kuhjanud.



Lihtsad järeldused: varuge söögi nautimiseks aega, visake kodus minema suured taldrikud, ärge käskige lastel neid tühjaks süüa – praegu pole ju sõjaaeg! – ega ärgitage neid näljatunde ennetamiseks teist portsjonit juurde võtma.



Sõbrad liistule

Lõpuks revideerige oma ja laste sõprade ringi. Viimaste aastate uuringud läänes kinnitavad, et ülekaalulisus levib sõprade kaudu. Ei, see ei ole nakkushaigus, aga nakkav on see küll. Ameeriklaste pikaajaline suur uurimus näitab, et kui keegi võtab peres juurde, siis lapse tõenäosus võtta juurde suureneb 40 ja abikaasa risk 37 protsenti ning sõbra risk koguni 57 protsenti.



Põhjus ei peitu selles, et nad käivad samades kohtades söömas, vaid selles, et ülekaaluliste seltsis muutub ülekaalulisus paratamatult normaalseks nähtuseks.


Nii et järeldus: kui tahate alla võtta, soovitage sõpradel sama teha.



Kuigi need üksjagu valutud ja minimaalset tahtejõuponnistust nõudvad väljamaised retseptid aitavad ülekaalulisuse kasvu kontrolli alla saada, ei maksa üksnes neile lootma jäädagi.



Mare Tekkel tervise arengu instituudist peab esmatähtsaks ikkagi seda, et võitlus kilode pealetungi vastu algaks maast madalast. «Porgandid ja mahlad tuleb lastele atraktiivseks teha, et nad ei hakkakski kokakoolat ja krõpse sööma,» lausub ta. «Ainult nii jõuame kuskile välja.»



Ülekaalulisi täiskasvanuid, nendib Tekkel, on paraku hilja muuta. «Hea, kui suudame vältida nende rasvumist,» sõnab ta.



Eestlaste kilod

Eesti täiskasvanute jaotumine


(protsentides)


kaaluindeksi* järgi.



Alakaalulised:


mehed – 0,8%


naised – 4,4%


kokku – 2,9%



Normaalkaalus:


mehed – 42,9%  


naised – 51%


kokku – 47,6 %



Ülekaalus:


mehed – 38,8%


naised – 26,3%


kokku – 31,6%



Rasvunud:


mehed – 17,5% 


naised – 18,3%


kokku – 18%



* kaaluindeks: <18,5 – alakaaluline; 18,5–24,9 – normaalkaal; 25–29,9 – ülekaal; ≥30 – rasvumine



Mass kasvab

Eesti ülekaaluliste ja rasvunute jaotus


aastate lõikes


(protsentides).



Mehed:


2008 – 56,3


2006 – 52,2


2004 – 45,7


2002 – 45,2


2000 – 42,7


1998 – 43,0


1996 – 42,5


1994 – 42,9


1992 – 44,4


1990 – 57,6



Naised:


2008 – 44,6 


2006 – 42,6


2004 – 40,6


2002 – 40,4


2000 – 40,7


1998 – 38,4


1996 – 39,6


1994 – 43,8


1992 – 39,0


1990 – 56,8




Allikas: tervise arengu instituut

Tagasi üles