Kes pesitseb meie kõhus?

FOTO: SCANPIX

Meie organismis elab umbes kümme korda suurem arv mikroobe, kui on inimkehas rakke. Enamik neist mikroobidest pesitseb meie soolestikus.


Värskelt ajakirjas Nature ilmunud rahvusvahelise uurimuse järgi on inimeste soolestikus elavatel mikroobidel 3,3 miljonit geeni, mis jätab kaugele varju inimese geenide arvu: inimgenoomis on 23 000 geeni, vahendab Tartu ülikooli teadusportaal 

Novaator

.

Eri inimeste soolestiku mikrofloorat võrreldes leidsid teadlased, et erinevused eri inimeste kõhus pesitseva pisielu vahel polegi nii suured, kui varem arvati.

Soolestiku mikrofloora geneetilise tausta tundmine on teadlaste sõnul vähemalt sama oluline kui inimese genoomi uurimine, ka see võimaldab haigusi ennetada ja neid paremini ravida.

Artiklis kirjeldatud uurimuses vaadeldi 124 eurooplase soolestikust võetud proove - uuritute hulgas oli nii terveid, rasvumise all kannatavaid kui ka soolehaigusi põdevaid inimesi. Ühe inimese kõhus leidub vähemalt 160 eri liiki mikroobe ning vähemalt 40 protsenti neist mikroobidest on olemas vähemalt pooltel selles uuringus osalenud inimeste soolestikus.

Vähem kui kolmandik kataloogi kantud geenidest on korralikult uuritud, umbes 40 protsenti on tuntud bakterite vähemuuritud geenid ning rohkem kui neljandik geenidest on tundmatud, mida pole varem uuritud.

See viitab võimalusele, et meie soolestikus võib elada ka mitmeid tundmatut liiki baktereid, ütles üks ajakirjas Nature ilmunud artikli autoreid, Prantsusmaa Jouy en Josas' põllumajandusuuringute instituudi teadlane Dusko Ehrlich.

Uurimuse autorid oletavad, et neil õnnestus sekveneerida 85 protsenti soolestikus elavate mikroobide geenidest.

Tuntud vaid jäämäe tipp  

Tartu ülikooli mikrobioloogia emeriitprofessor Marika Mikelsaare sõnul arvati kuni 2000. aastate alguseni sooles elutsevat umbes 500 erinevat mikroobiliiki, uue sajandi keskpaigast alates on tänu molekulaarsete metoodikate kasutuselevõtule esitatud arve tuhandest kuni kahe tuhandeni.

«Soolestiku mikroobikooslust kujutatakse alati jäämäena, mille nähtav osa, kindlaks tehtud liigid, moodustavad vaid kuni 10 protsenti koguarvust. Nii lähedal inimesele ja ikka nii tundmatu ja huvitav areaal!» märkis ta.

Tema sõnul on tähelepanuväärne, et artiklis kirjeldatud uus tehnoloogia ja esitatud tulemused  kinnitavad varasemaid, 1960ndatest aastatest alates saadud andmeid küllalt olulisest isikutevahelisest varieeruvusest nii tervetel kui mitmesuguste seedetrakti haigustega isikutel.

Mikroobid otsivad endale koha meie kehas alates sünnimomendist vastavalt meie keharakkude retseptoritele. Samas oli Mikelsaare sõnul juba varem teada, et eri vanuses inimestel, erinevate geograafiliste piirkondade elanikel, stressi ja haiguste korral on seedetraktis tegemist eripäraste, mitmes suhtes sarnaste mikroobikooslustega.

«Vastuseid küsimustele, missugune on nende seni kindlaks tehtud mikroobikoosluste mõju inimese tervise erinevatele näitajatele, on viimastel aastatel rohkesti laekunud. Siiski jäi senini ikka püsima võimalus, et hoopis mõned senitabamatud pisiasukad olid kirjeldatud seoste taga ja tuntud mikroobid vaid peegeldasid nähtamatute elurite iseärasusi,» ütles Mikelsaar.