Üle poole Eesti lastest kannatab stressi all

Suur koolikoormus, vähene füüsiline aktiivsus ja puudulik uneaeg muudavad lapse väsinuks ja tujukaks. Foto: Mihkel Maripuu

Rohkem kui pooltel Eesti lastel esineb psühhiaater Jüri Enneti sõnul kas närvilisust, unehäireid või lausa depressiooni, mis sunnib tablette neelama. Laste kehalised vaevused, mida vanemad sageli ekslikult laiskusest tingitud teesklemiseks peavad, võivad olla omakorda seotud psüühiliste pingetega.

Lapsel stressi põhjustavaid tegureid võib olla väga palju, kuid Jüri Ennet peab eriti oluliseks kooliga seonduvat.

«Kehaline areng ja kehaline tegevus annab vundamendi vaimseks arenguks,» märkis ta. «Kui me jõuame kooliikka, siis jooksmine, hüppamine, kargamine jäävad tagaplaanile, tuleb koolikord ja vastavalt programmidele õppimine.»

Kuid mida rohkem on õppimist, seda olulisem on füüsiline aktiivsus, sest see parandab aju verevarustust ning võimaldab lapsel ka vaimsest koormusest taastuda.

Enamikul koolilastest pole Enneti sõnul ka töö ja puhkus õiges vahekorras ning uneaega kipub väheks jääma. Koolilaps peaks tema sõnul õhtul kell 10 magama minema või vähemalt õppimise lõpetama. «Kuldne reegel on, et une arvelt ei tohi võtta mitte ühtegi minutit,» rõhutas ta.

Õige töö ja puhkuse vahekord tagab tohtri selgitusel soovitud arengu – seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Puhkamise ajal tekib superkompensatsioon ehk ületaastumine: kui õige hetk kinni püüda, toimub areng; kui puhkus on liiga pikk, püsitakse samal tasemel.

Kui aga laps hakkab õppima siis, kui ta pole veel jõudnud välja puhata, tekib läbipõlemise sündroom, millega kaasnevad nii psüühilised kui kehalised häired.

Ennet peab äärmiselt oluliseks ka mõtlemise arendamist ja mängulisust. «Praeguses koolisüsteemis pannakse liiga suurt rõhku faktile ja vähem mõtlemisele,» nentis ta. Kui laps õpib seoseid looma ja asja olemust tunnetama, on faktide õppimine samuti lihtsam.

Rohkem võiks tohtri sõnul õpetada seda, kuidas õppida; samuti äratada lapses õpetatava aine vastu huvi, et tal silmad säraks ja tekiks soov pingutada. «Kui tekib huvi asja vastu, jäävad paljud asjad justkui iseenesest meelde. Kui on vastumeelne ja hoiak on vale, siis on see tuupimine ja tervisele kahjulik,» selgitas ta.

Üheks heaks näiteks lapse stressivabast arengust on waldorfkoolid, kus põhirõhk pole mitte intellektuaalsete võimete arendamisel, vaid lapse keha ja vaimu tasakaalustatud arengul.

Harjumaal asuva Aruküla vaba waldorfkooli 5. ja 6. klassi klassiõpetaja Riina Harma sõnul ei tähenda see aga sugugi, et sellisest õppeasutusest sirgunud noored oleks teistega võrreldes rumalamad või vähem konkurentsivõimelised. Pigem tunnevad nad end kindlamalt ja on vähem pinges.

«Me oleme küsitlenud lõpetajaid ja nad ütlevad, et tunnevad ennast eakaaslastega võrreldes suheldes vabamalt ning neil ei ole hirme ja sisepingeid nii palju, kui nad on märganud, et teistel on. See on meie eesmärk, et laps ei oleks stressis,» rääkis õpetaja.

Harma sõnul õpetatakse lastele esimesest klassist peale teistega suhtlemist ning üksteise erinevustega arvestamist. Lisaks ei liigitata õppeaineid poiste ja tüdrukute aineteks, vaid kõik teevad kõike koos.

Esimesse klassi tulevalt lapselt ei oodata lugemis-, kirjutamis-  ega arvutamisoskust. Waldorfkoolis ei panda õpilastele enne 9. klassi ka hindeid, vaid lapse oskusi ja arengut kirjeldatakse sõnadega. Pingete vältimiseks ei osaleta ka kooliolümpiaadidel. «Kellele seda vaja on? Kas seda on vaja koolile maine tõstmiseks?» küsis Harma.

Psühhiaater Enneti sõnul on tähtis ka see, et laps leiaks kooliskäigu ajal selle valdkonna, milles ta on andekas.

Põhivalikud peab laps ise tegema, vanem olgu suunajaks, soovitas ta. «Kui inimene teeb seda, mis tal hästi õnnestub, on tema tervis parem, pingeid on vähem ja lõppkokkuvõttes on ta õnnelikum,» osutas Ennet.