Kodusõda... liigestes

Valu sõrmenukkides: võib anda märku reumatoidartriidist. Foto: Corbis / Scanpix

Bioloogilised ravimid, mida paraku ei jätku veel kõigile abivajajatele, sunnivad liigesepõletiku kahurid vaikima, nendib reumatoloog Tõnu Peets.

Vaatamata paljude inimeste soovile elada tervislikult, võib neid ohustada mõni pikaajaline haigus, mis on tingitud päriliku eelsoodumuse, keskkonnategurite (näiteks nakkuse), käitumise ja pimeda juhuse koosmõjust. «Selliste hulka kuuluvad autoimmuunsed liigesepõletikud – tõved, kus keha immuunsüsteem hakkab ründama keha ennast, eeskätt liigeseid, aga ka muid elundeid,» nendib reumatoloog Tõnu Peets. «Liigesepõletik on haigus, mis edasi arenedes toob kaasa töövõime kaotuse ja puude ning lühendab eluiga.»

Enamasti pole haige milleski süüdi

Üks kroonilisi liigesepõletikke, mida põeb 0,5% maailma rahvastikust, on reumatoidartriit. See kahjustab mõlema kehapoole, eriti labakäte ja -jalgade liigeseid ning tekitab iseloomulikke luu-uurdeid (erosioone) ja moondeid (deformatsioone). Haigestuda võib igas eas inimene.

«Reumatoidartriiti põdeva inimese päev algab mitmetunnise liigesejäikusega, liigesed tursuvad ja moonduvad, nii et isegi võtme keeramine lukuaugus, nööpide kinnipanemine ning noa, kahvli ja lusikaga söömine võib valmistada suuri raskusi,» räägib arst ja lisab, et reumatoidartriiti haigestuvad sagedamini naised, valdavalt parimas tööeas. Haigestumist võib soodustada suitsetamine, kuid see pole ainuke ega peamine süüdlane.

«Enamasti pole haige ise mitte milleski süüdi,» väidab arst. «Samalaadne autoimmuunne haigus, jäigastav lülisambapõletik, tabab peamiselt mehi, ja siingi on peamiseks põhjuseks pärilik eelsoodumus, kuigi keegi ei tea, kas ja kuidas see avaldub.»

Arsti jutu järgi saab noortel õnneks nii liigesepõletikku, reumatoidartriiti, jäigastavat lülisambapõletikku kui ka psoriartriiti tänapäeval raviga oluliselt leevendada, kuigi kahjuks mitte välja ravida. Ravimeid on kahesuguseid: ühed vähendavad lühiaegselt põletikku ja valu, teised mõjutavad haiguse kulgu, kaitstes ja säilitades liigeseid. 

«Hea, kui ravi algab kolmel esimesel haiguskuul. Seetõttu on väga tähtis, et varajase liigesepõletiku haiged pääseksid viivitamatult reumatoloogi vastuvõtule. Selle eest vastutab perearst,» nendib arst. Tema sõnul on üks esimesi haigustunnuseid see, kui inimene tunneb käepigistuse ajal sõrmenukkides valu, tal on vähemalt üks liiges turses ja liigesed hommikul pool tundi kanged.

Üks reumatoidartriiti põdev naine rääkis Arterile, et temal algas haigus 28 aastat tagasi parema käe pöidlast, mis läks paiste ja valutas tugevasti. Polikliinikusse pöördus naine alles siis, kui valud muutusid väljakannatamatuks, ja siis saadeti ta ka otsemaid haiglasse.

«Aastaid tagasi juhtus minuga uskumatu lugu: keskhaiglast protseduuridelt tulles murdsin käigu pealt reieluukaela,» meenutab naine. «Käis raksatus, oli valus, aga ma ei saanud aru, mis juhtus. Üks mees talutas mu autoni, sain suure pingutusega rooli taha ja võtsin suuna Mustamäele. Oleks teadnud, et mul on luumurd, poleks end paigalt liigutanudki.»

Algul pandi patsiendile puusaluusse poldid ja kruvid, kui aga valu muutus sellele vaatamata väljakannatamatuks ega lasknud enam liikuda, otsustasid ortopeedid talle puusaproteesi paigaldada.

«Olin toona 41-aastane ehk selle protseduuri jaoks väga noor; järgmisel nädalal tuleb mul operatsioon, mille käigus vahetatakse loksuma hakanud  protees moodsama vastu,» räägib kümme viimast aastat invaliidsusgruppi omav naine, kes viimasel ajal saab tõhusat bioloogilist ravimit.

«Nende haigete tulevik, isegi elu sõltub õigeaegsest suunamisest ja ravi alustamisest,» tõdeb Peets. «Põhiline osa haiguse kulgu mõjutavatest ravimitest on Eestis soodusravimitena hästi kättesaadavad, paraku kõigile need ei mõju.»

Ravimid kaitsevad  liigeseid

Krooniliste liigesepõletike ravisse on toonud pöörde väga tõhusad bioloogilised ravimid. «Need on keerukates tehistingimustes elusate rakkude toodetud valkained, mis tõkestavad kindlaid põletikuaineid,» selgitab reumatoloog.

«Kuigi bioloogilised ravimid on väga kallid, aasta peale umbes 200 000 krooni, kasutatakse neid laialdaselt, sest arenenud riikides hoolitakse oma rahva tervisest. Maailmas on need kasutusel ligi kümme aastat, Eestis viimased neli. Meil vajaks bioloogilist ravi hädasti vähemalt paar tuhat haiget, kuid võimaldame seda 320 patsiendile.

Ülejäänud vaevlevad valu käes ja nende liigesed hävivad meie silme all. Loodame väga, et tulevikus langeb ka bioloogiliste ravimite hind. Kui Eestis peetakse loomulikuks, et tänavatel sõidavad moodsad autod, on loomulik, et inimeste heaks kasutatakse moodsaid ravimeid. Teisiti ei saa see demokraatlikus riigis olla, olgu masu või melu.»