Kevadväsimuse vastu aitab võidelda värske roheline toit

Marina Lohk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arstid ja toitumisasjatundjad soovitavad kevadväsimuse ja vitamiinivaeguse vastu võidelda värske rohelise köögiviljaga.
Arstid ja toitumisasjatundjad soovitavad kevadväsimuse ja vitamiinivaeguse vastu võidelda värske rohelise köögiviljaga. Foto: Peeter Langovits

Kevadel tunnevad paljud inimesed vaatamata pikenevatele päevadele ja üha kõrgemalt paistvale päikesele suurt väsimust. Füsioloogi ja toitumisteadlase professor Selma Teesalu sõnul on eelkõige tegemist igatsusega värske rohelise toidu järele.



«Talv on olnud pikk, me vajaksime midagi värsket ja vitamiinirikast,» rääkis Teesalu. Ka kellakeeramise mõjul võib kevadväsimus tema sõnul süveneda, kuna see mõjub samamoodi nagu ajavahestress.

Põhja-Eesti regionaalhaigla endokrinoloog Anu Ambos lisas, et pikalt kestnud külma ja pimeda perioodi järel inimese organism lihtsalt väsib – esiteks võtab külmaga kehatemperatuuri säilitamine omajagu energiat, teiseks on lausa teaduslikult tõestatud pimeduse depressioonitekitavat mõju.

Samuti võib Ambose sõnul oma osa olla selles, et talvel on sooja saamiseks sageli rasvase ja süsivesikuterikka toiduga liialdatud ning ennast vähe liigutatud, samuti on tekkinud mõningane vitamiinide ja mineraalainete puudus.

Kuigi meie toidulaud on muutunud palju mitmekesisemaks, on kõige parem puu- ja köögivili Ambose sõnul ikka kodumaine. Kaugelt sisse toodud kraamis pole vitamiinide sisaldus ei tema ega Teesalu hinnangul päris see, mis on näiteks eestimaises õunas, lehtsalatis ja redises.

Teaduslikult on Ambose sõnul tõestatud D-vitamiini sisalduse sesoonsus inimorganismis – kevadel langeb selle tähtsa aine hulk isegi tervetel inimestel. 

Seetõttu ei teeks tohtri sõnul põhjamaalasele aastavahetuse paiku või siis kevadel paha üks päikesereis, mis aitab organismil D-vitamiini toota ja tõstab üldist toonust. Täiskasvanud noored inimesed, keda luuhõrenemine ei ohusta, võiksidki Ambose sõnul piirduda liikumisega, päikese käes viibimisega ja mitmekesise toitumisega.

Küll on aga D-vitamiini puuduse puhul riskirühmaks menopausijärgses eas naisterahvad, kes võiksid arsti sõnul kaltsiumi ja D-vitamiini toidulisandit võtta, kuna toidust ei pruugi nad neid vajalikke aineid piisaval hulgal kätte saada.

Teesalu soovitab üldise vitamiinipuuduse leevendamiseks ise värsket rohelist kasvatada. Näiteks panna akna peale pooleliitrisesse purki sibul kasvama või osta tilliseemneid ja panna need potti kasvama.

Väga palju kasulikku saab idanditest – E-vitamiini ning teatud määral ka C-vitamiini ja kõiki vajalikke mineraalaineid. Teesalu soovitab idandada herneid. Päevas peaks idandeid tema sõnul sööma vähemalt kaks-kolm supilusikatäit – näiteks võib neid peenestatuna pudrule lisada.

Esimest kevadist kõrvenõgest nimetab aga toitumisteadlane lausa elueliksiiriks, kuna igas kõrvenõgese karvakeses leidub õnnehormoonina tuntud serotoniini, mis annab meile jõudu ja aitab kohaneda eluraskustega.

Teesalu selgitas, et kui päike juba kuumaks läheb, siis kõrvenõgest enam süüa tohi, sest siis saame piisavalt serotoniini ka päikesest ja selle hormooni liiga suurest hulgast võib veri paksuks minna. Küll on aga oluline teada, et serotoniini tootmiseks päikese toimel on vaja aminohapet trüptofaani, mida saab valgurikkast toidust, näiteks kodujuustust.

Kui nõgestes on valmiskujul serotoniini, siis kreeka pähklid sisaldavad Teesalu sõnul värskete andmete järgi unehormooni melatoniini, mis tagab kvaliteetsema une. Teesalu soovitab pähkleid kergelt röstida, peenestada ja näiteks jogurti sisse panna ja õhtul tund või paar enne magamaminekut ära süüa.

Apteegis müüdavaid toidulisandeid ja multivitamiine on Teesalu sõnul vaja pigem talve-, mitte kevadkuudel. Kevadel võiks ikka eelistada rohelist kraami, kust organism omastab vajalikke aineid paremini. Kindlasti ei tohiks aga toidulisandeid päris omal algatusel manustada – vajadusel tuleks konsulteerida perearsti või vähemalt proviisoriga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles