/nginx/o/2013/10/16/2546986t1hacbb.jpg)
2008. aastal ülikoolilinna elama kolinud Silviale algas tee üliõpilasena suure šokiga. Ta avastas septembris, et on kuuendat nädalat rase.
Ühe naise kogemus tabletiabordiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mul oli iga päev nii neetult paha olla. Ma ei oksendanud kordagi, kuid ma ei saanud ka midagi süüa,» meenutas Silvia (nimi muudetud - toim), kelle korterikaaslane arvas esiti, et tüdrukul on lihtsalt koduigatsus.
«Mingi aeg tegin rasedustesti, sest hakkasin kahtlustama, et midagi on totaalselt korrast ära.» Nii selguski, et Silvia on rase ning arst tegi kindlaks, et juba kuuendat nädalat.
Silvia tarvitas antibeebipille ning ei olnud enda teada ühtegi võtta unustanud. Koos arstiga jõuti järeldusele, et tablettide mõju oli ilmselt katkenud suvise toidumürgituse tõttu, millega kaasnes oksendamine ja kõhulahtisus.
«Puhkesin nutma, teadsin, et mu poiss-sõber ei ole veel lapse saamiseks valmis ja ega mina isegi,» nentis noor naine, kes pärast esimest emotsioonipuhangut tegi plusside ja miinuste nimekirja. «Jõudsin järeldusele, et oleksin vast selle kadalipu läbinud, kui mees oleks toeks olnud, kuid tema muidugi survestas, et pean rasedusest lahti saama.»
Nii võttiski ta ette tee naistekliinikusse rasedust katkestama. «Täiesti üksi, ilma igasuguse toeta. Saatsin veel mõned tunnid enne mehele sõnumi, et ikkagi juba kuus nädalat... Sõnumile vastust ei saanud ja tehtud see saigi.»
Naine otsustas n-ö tabletiabordi kasuks. Kirurgiline abort tundus talle hirmuäratavam ja oli ka kallim. «Tableti võtad lihtsalt sisse. Lisaks oli mulle jäänud mulje, et kirurgiline võib olla ohtlikum,» selgitas Silvia.
Pärast tableti neelamist sai ta olla kuskil pool tundi voodis. Arstid andsid suure hügieenisideme. «Siis hakkasid põrguvalud. Selliseid, mida ma ei ole kunagi elus tundnud. Läksin tualettruumi, üritasin kuidagi olla. Nutsin, heitsin tualettpoti kõrvale pikali.»
Vajas antibiootikume
Seejärel sai ta kangeid valuvaigisteid ning mõne tunni pärast tuli uni. Haiglas veetis ta neli-viis tundi ja läks siis koju. «Nõrk oli olla.»
Nädala pärast tuli taas arstile minna. «Kõht valutas ja ebameeldiv lõhn oli. Lihtsalt tundsin, et pean uuesti kontrolli minema,» meenutas Silvia, kellel oli tekkinud põletik ning tervenemise nimel tuli läbida veel antibiootikumikuur. Kirurgilist emakaõõne puhastust, mille käigus eemaldatakse verehüübed ja raseduskude, mis ei pruugi abordiga alati välja tulla, talle siiski enda kinnitusel ei tehtud.
«Vaimselt elasin ma seda veel mitu aastat läbi, kuid nüüd leian, et see oli siiski õige otsus, kuna ilma kaaslase toetuseta oleks kõik untsu läinud. Sain korralikult ülikoolis käia ja tegelikult ei oleks ma veel praegugi lapse saamiseks valmis. Loodan vaid, et tulevikus see läbitud protseduur mingisuguseid probleeme laste saamisel ei tekita,» lisas Silvia.
Aastakümnetega on abortide arv Eestis tublisti vähenenud – kui veel 1996. aastal tehti Tervise Arengu Instituudi (TAI) andmetel 16 887 meditsiinilist aborti, millest 597 olid terapeutilised ehk rasedus katkestati meditsiinilistel näidustustel, siis mullu tehti 6082 aborti, millest 193 olid terapeutilised. Võrdluseks, elussünde oli mullu 14 369.