Eestis võiks abortide arv poole väiksem olla

Naistearst Külli Erlangi sõnul on raseduse katkestamine tema töö üks ebameeldivamaid osasid. Foto: Mihkel Maripuu

 Enamik rasedust katkestada soovivatest naistest ei ole teatud perioodi vältel kasutanud rasestumisvastast vahendit, on aga neidki, kes käivad aborti regulaarselt tegemas.

Aastakümnetega on abortide arv Eestis tublisti vähenenud – kui veel 1996. aastal tehti Tervise Arengu Instituudi (TAI) andmetel 16 887 meditsiinilist aborti, millest 597 olid terapeutilised ehk rasedus katkestati meditsiinilistel näidustustel, siis mullu tehti 6082 aborti, millest 193 olid terapeutilised. Võrdluseks, elussünde oli mullu 14 369.

«Nii nagu on sünnitusi aastatega vähemaks jäänud, on ka aborte vähemaks jäänud, aga abortide ja sünnituste suhe on paremaks muutunud,» selgitas Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) naistearst Külli Erlang. Kui 2003. aastal oli saja elussünni kohta 81,6 aborti, siis 2012. aastal 42,3.

«Teadlikkus on tõusnud. Inimesed planeerivad rohkem ja kättesaadavad on erinevad rasestumisvastased vahendid. 25–30 aastat tagasi oli kondoom kohati kättesaamatu. Praegu leiab iga naine koostöös arstiga endale ja oma perele sobiva meetodi,» nentis Erlang, kes on ITK naistekliinikus töötanud kümme aastat. Mullu tehti selles haiglas 1650 aborti, mis on ühe haigla kohta suurim arv Eestis. «Me ei saa sellest tööst mööda ja naistearstid on seisukohal, et abordi valimise võimalus peab olema,» ütles Erlang.

Kahtlemata on raseduse katkestamine naistearsti jaoks tema töös aga kõige ebameeldivam osa, mida võetakse kurva paratamatusena.

Tõsi, naistearstide rõõmuks jääb seda tööd iga aastaga vähemaks, kuid olukord on endiselt kõike muud kui roosiline. «Ma arvan, et abortide arv peaks oluliselt vähenema. 60–70 protsenti abordile tulijatest pole enne rasestumist teatud ajal ühtegi rasestumisvastast vahendid kasutanud,» selgitas Erlang. Mullu kasutas aborti teinud naistest rasestumisvastaseid vahendeid 2154 ning 3857 ei kasutanud.

«Kõige kurvem seltskond on naised, kelle puhul abort on justkui rasestumisvastane vahend. Need naised käivad teatud aja tagant,» tõi naistearst välja. Need on pealtnäha täiesti tavalised naised, kellel loogiliselt võttes peaks olema piisavalt elukogemust ja kes ei ole elu hammasrataste vahele jäänud. Viimased pigem sünnitavad. «Eks noored mõtlevad lihtsalt vähem tagajärgedele, vanemad eeldavad, et ei jää enam rasedaks.» Palju on neid, kes ei tarvita rasedusvastaseid vahendeid pidevalt.

ITK naistekliinikus võetakse abordisooviga naisi vastu neljal päeval nädalas. Keskmiselt tuleb päevas kaheksa inimest, kes soovib katkestada rasedust. Neist enamikku ümber veenda ei õnnestu.

«Üliharva juhtub, et naine kuuleb võimalikest tüsistustest ja loobub. Aga mõni naine ikkagi mõtleb ringi ja otsustab sünnitada – pere on näiteks selja taha tulnud ja toetab. Aga on ka vastupidiseid näiteid – naine võtab end ämmaemanda juures rasedana arvele ja siis otsustab ikkagi teha aborti,» rääkis Erlang. Üldiselt on naiste soov kindel ja läbimõeldud ning kriisinõustamist nad ei vaja.

Kõige rohkem aborte on 20–35-aastaste grupis, kes sünnitavad kõige rohkem. «Keskmise aborditegija profiili on üldjuhul raske kirjeldada, sest inimesed on väga erinevad,» nentis Erlang. Tegemist on tavaliste naistega, kellest enamikul on kindel töökoht. 25 protsenti aborti tegema tulnud naistest ei ole varem ühtegi last sünnitanud. «Esimene rasedus tuleb ootamatult ja kahjuks katkestatakse.»

Ehkki ajapikku on kasutusele võetud abordimeetodid, mis ei vaja kirurgilist sekkumist, ei ole naised kirurgilisest abordist loobunud. «Osa naisi tahavad kogu protseduuri kohe ja kiiresti. Inimene tuleb hommikul söömata-joomata haiglasse, talle tehakse narkoos, ta magab pärast protseduuri ja läheb lõunal koju. Me ei soovita küll samal päeval autoga sõita, aga nad lähevad koju ja järgmisel päeval juba tööle,» lausus Erlang. Tema sõnul moodustavad kirurgilised abordid umbes poole abortidest.

Seevastu medikamentidega esile kutsutud abort toob mõnikord kaasa ebameeldivad valud, mida tuleb taluda teadvusel olles. Samuti kulub selleks rohkem aega.

Esmalt saab naine suukaudse tableti arsti vastuvõtul, millele võib järgneda veritsus. Mõnikord katkeb rasedus ühe tableti järel. Enamasti tuleb 36–48 tundi pärast esimese medikamendi võtmist võtta veel teinegi tablett, et tekiksid emaka kokkutõmbed ja raseduskude saaks väljuda. Seega tuleb teha uus visiit.

«ITKs lähevad naised kohe pärast teist ravimit koju ning protsess toimub kodus. Mõnes haiglas on naine esimesed 4-6 tundi haiglas jälgimisel. Naisele antakse ka valuravi,» selgitas arst. Veel üks külastus tuleb arstile teha paari nädala pärast järelkontrolliks.

Kuna kirurgilise abordi tegemiseks on vaja arstide ja õdede meeskonda ning sageli soovivad inimesed abordile tulla hommikupoolikul ühel kellaajal, tekib suures haiglas mõnigi kord «elav järjekord» arstikabineti ukse taha või päevaravi tuppa.

«Tabletiabordi eelis on see, et kuna narkoosi ei kasutata, jäävad sellega seotud riskid ära. Teine asi, me ei puutu inimest ühegi instrumendiga ja me ei tee talle instrumendiga viga,» selgitas Erlang. Kirurgiline abort on aga pime protseduur. «Väike võimalus on, et emaka seina sisse tekib auk ehk perforatsioon, mida juhtub küll harva, aga on juhtunud ilmselt kõikidel arstidel.» Reeglina õmmeldakse see vigastus kinni operatsiooni käigus ja naine paraneb, aga kaasneda võib tugev verejooks ja soolevigastused.

Samas ei pruugi raseduskude tabletiabordiga täielikult välja tulla ning vaja läheb ikkagi kirurgilist puhastamist. Kirurgilise abordi järgselt võib tekkida vajadus uue emakaõõne abrasiooni ehk puhastuse järgi.

Emakapõletik, raseduskoe osaline peetus emakaõõnes ja verejooks on sagedasemad probleemid pärast aborti. Üldjuhul on rohkem komplikatsioone kirurgilise abordi puhul.

«Kõige mustem stsenaarium on see, et naise elu päästmiseks tuleb emakas eemaldada. Seda juhtub üliharva, aga mingitel põhjustel ravile allumatu emakapõletik ikkagi tekib,» nentis naistearst, kes lisas, et mõnikord viivitavad naised ise kodus palavikus või valudes arstile tulemisega. Põletikku võivad põhjustada aga ka suguhaigused, mida pole kontrolli käigus kas peiteperioodi või valenegatiivse tulemus tõttu avastatud.

«Kümne aasta jooksul on olnud juhtum, kus abort lõpeb naise surmaga,» tunnistas Erlang.

Eestis on võimalik naise soovil rasedus katkestada kuni 11 täisnädala lõpuni. Naine, kes on vähem kui üheksa nädalat rase, saab abordi meetodi ise valida. Suuremad ehk 9–11-nädalased rasedused katkestatakse kirurgiliselt.

«Reeglina lõpeb abort siiski nii, et emakas jääb alles, probleeme ei teki ja naine saab edaspidi jääda rasedaks ja sünnitada,» ütles Erlang.

Kui pärast abordi tegemist enam kuidagi rasestuda ei suudeta, on üldjuhul tegemist muu terviseprobleemiga, mille tõttu ongi naise rasestumisvõime väiksem. Seega võis esimene rasedus olla vaid suur juhus. Kahjuks saadakse sellest siis aru, kui see üks ja ainus rasedus on juba katkestatud.