Mis paneb autojuhi kihutama?

FOTO: Caro / Scanpix

Põhjused, miks mõned autojuhid kipuvad alatasa kiirust ületama ja mõned istuvad alkoholijoobes rooli, on sootuks erinevat laadi.


Mõlemal juhul tuleb põhjusi otsida juhi impulsiivsusest ja elamustejanust, kuid kui purjus inimene istub rooli pigem oma tegude tagajärgedele mõtlemata, siis kihutajad tajuvad enda võetud riske päris täpselt, kirjutab Tartu ülikooli teadusportaal 

Novaator

.

Tartu Ülikooli teadlased on psühholoogiaprofessor Jaanus Harro juhtimisel juba ligi kümme aastat uurinud liiklusrikkujate isikuomadusi ning bioloogilisi tegureid, mis iseloomustavad seadusega pahuksisse sattuvaid juhte.

TÜ tervishoiukorralduse teaduri Diva Eensoo sõnul on purjuspäi rooli istujate ja kihutajate puhul põhjust rääkida kahest täiesti erinevat tüüpi impulsiivsust käitumisest.

Ühel puhul on käitumine mõtlematu, tehakse kiireid otsuseid, mis põhjustavad riskantseid olukordi. Sellise otsusega on tegu, kui alkoholijoobes inimene otsustab rooli istuda.

«See inimene on hoolimatu enda ja teiste suhtes,» ütles Eensoo. Ka kihutajad on impulsiivsed ja janunevad elamuste järele, kuid neile on omane kiire otsustamisstiil, optimistlik meelelaad, seadusekuulekus ja asjaolu, et nad ei talu igavust. Nad teadvustavad enda võetud riski.

Põhjus peitub ajus

Eensoo sõnul on ka riskeerival käitumisel selge bioloogiline tagapõhi. Põhjust tuleb otsida ajus toodetud hormooni - serotoniini, vahel ka õnnehormooniks nimetatu, tasemetes.

Serotoniinineuronite talitust on võimalik mõõta, kui uurida vereproovist vereliistakute ensüümi monoamiinide oksüdaasi aktiivsust. Alkoholijoobes vahele jäänud juhtidel tehtud uuringust tuli välja, et neil on see aktiivsus madalam. Kui kihutajate peal sama asja uuriti, siis neil ilmnes, et monoamiinide oksüdaas on hoopis kõrge.

«Kuid bioloogia ei määra siiski mitte kõike,» ütles Eensoo. «Oluline on ka ümbritseva keskkonna mõju.»

Maanteeameti tellitud uurimuse raames võeti ette Tartu autokoolides juhikoolitusel osalejad ning tehti vereproovid ja lasti isikuomaduste väljaselgitamiseks täita testid.
Kõik said teada, kas neile on omane võtta liigseid riske - kas siis neid teadvustades (olla kihutaja) või tajumata (istuda napsisena rooli).

Pool uuritavatest, kellele oli omane riskeeriv käitumine, sai lisaks veel loengu, kus arutati liikluses ettetulevaid riskantseid olukordi ja nendes käitumist ja seda, kuidas enda impulsse tagasi hoida.

Aasta hiljem vaatasid teadlased politsei liikumisrikkumiste andmebaasist, kuidas olid need uuringus osalenud noored juhid liikluses hakkama saanud.

Riskikoolituse läbinud rühmas oli kiiruseületamisega vahelejäänuid poole vähem kui rühmas, mis koolitust ei saanud. Täpselt sama seaduspära pidas paika ka alkoholijoobes vahelejäänute puhul.

Eensoo sõnul on siin siiski oluline rõhutada, et vaatlusperiood oli aasta ning kokku osales uuringus vaid pisut üle 1800 inimese. Küll on selge, et riskialtide juhtide väljaselgitamine autokoolis nii testide kui vereproovi abil ja neile erikoolituste korraldamine annab positiivse tulemuse.

«Saksamaal ja Austrias kehtib liikluses punktisüsteem ja kui rikkumispunkte on kogunenud teatud arv, siis peab juht tulema koolitusele, mille eesmärk on saavutada see, et inimene hakkaks enda tegude tagajärgedele mõtlema,» ütles Eensoo.

Tagasi üles