Psühhiaatriahaiglad on ülerahvastatud

Seevaldina tuntud Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus Tallinnas Paldiski maanteel on tänavu kevadel tavatult palju abivajajaid. Foto: Priit Simson

Psühhiaatriakliinikutes on tänavu kevadel nii palju patsiente, et kasutusele on tulnud võtta välivoodid. Järjest enam aga vajavad psühhiaatrilist abi lapsed, kelle hulk on masu ajal kolmandiku võrra kasvanud.

Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) psühhiaatriakliiniku juhataja Kaire Aadamsoo sõnul on psühhiaatrias keeruline see, et väga raske on midagi planeerida – kui inimene juba psühhiaatriasse pöördub, on tal kohe abi vaja. Plaanilised järjekorrad aga ulatuvad nii PERHis kui ka Lääne-Tallinna keskhaigla psühhiaatriakliinikus juunisse.

PERHi kliinikus on 216 voodit ja tavaliselt on ööpäevas 211 haiget. Eile hommikul oli seal aga 218 patsienti ja välivoodite kasutamine tavaline – suitsiidsete mõtetega inimene tuleb haiglasse võtta kohe, mitte kahe kuu pärast.

Aadamsoo selgitas, et kui õhtul tuleb näiteks joobes inimene ja väidab, et tal on suitsiidsed mõtted, võetakse ta kohe haiglasse. Ja kui vaba voodit pole, tuleb appi välivoodi. «Aga hommikul saab ta kaineks ja ütleb, et kellel siin enesetapumõtted olid, minul küll mitte,» tõi Aadamsoo näite, et kaua inimene välivoodis ravil olema ei pea.

Halva meeleolu kuu

Põhjus, miks on psühhiaatriakliinikud just praegu täis, on Aadamsoo sõnul selles, et aprill on halva meeleolu kuu. «Mai algusest muutub lahedamaks, sest inimesed hakkavad juba aiatöid tegema ja neil on tegevust rohkem,» ütles Aadamsoo. Ta lisas, et suved on üldiselt rahulikud. Mullu sulgesid nad suveks ühe osakonna täiesti.

Samas eeldasid psühhiaatrid, et sügisel on neil ravil rohkem inimesi. «Arvasime, et inimesed lihtsalt ei julge arsti juurde tulla, sest osakond oli tühi,» rääkis Aadamsoo. Kuna masendus ja depressioon jõuab inimesteni hilinemisega, on sel sügisel inimesi haiglas kindlasti rohkem kui mullu, pakkus ta.

Raske aeg toob kliinikusse järjest enam töötuid, mullu oligi rohkem ravil meeleoluhäirete ja depressiooniga patsiente kui 2008. aastal. PERHi kliinik töötute käest visiiditasu ei võta. «Kui tal on vaja maksta visiiditasu 50 krooni ja kõige odavam antidepressantide kuur maksab 50 krooni, siis on 100 krooni tema 1000-kroonise sissetuleku juures ikka suur raha,» põhjendas Aadamsoo.

Ränk lapsepõlv

Masu ajal on psühhiaatriakliiniku patsientide hulgas kolmandiku võrra rohkem lapsi ja noorukeid.

See paneb nii Aadamsool kui ka Tallinna Lastehaigla psühhiaatria osakonna juhatajal Anne Kleinbergil hoiatustule põlema. Eelkõige pöörduvad psühhiaatriasse lapsed, kelle vanematel on suured probleemid – nad on jäänud töötuks ja langenud depressiooni. «Vanematel jätkub laste jaoks siis vähem vaimujõudu,» ütles Kleinberg.

Kui täiskasvanu mured lahenevad tihti töö leidmisega, siis lastel see Aadamsoo sõnul nii kergelt ei lähe. «Vanemad taastavad töö leides oma sotsiaalse suhtlusringi, kuid lapsed võivad olla omavahel väga õelad ja sõbrad tõrjutut enam ringkonda tagasi ei võta,» rääkis Aadamsoo.

See aga jätab lapse psüühikasse kustumatu jälje. PERHis on lasteosakonnas 15 kohta, lisaks viis lisavoodit – praegu on haiglas 13 patsienti. Lastehaigla voodid on aga alati täis.

Kleinbergi ja Aadamsoo sõnul on siin mõttekoht riigile – huviringide raha kaotamine ja muu selline mõjutab lapse sotsiaalsust. Ka peaks hoolitsema selle eest, et koolis või lasteaias oleks tasuta toit, et vanem ei peaks muretsema lapse tühja kõhu pärast, vaid saaks teda huvitegevustes aidata. «Vaadake, milline Eesti elu praegu on,» osutas Kleinberg kurvastusega. «Palju kihistumist, vaesust...»

Lastehaiglas pole harvad juhud, kus laps tuleb haiglasse, sest üks vanem on teinud enesetapu või isa on leidnud kaaslaseks viinapudeli. «Riigi häda on see, et laste peale kiputakse mõtlema siis, kui on suur kriis,» rääkis Kleinberg. «Aga siis on hilja, lapsi tuleks aidata süsteemselt.»

Üks küsimus

Mis on Eestis psühhiaatrilises ravis suurimad probleemid?

Andres Lehtmets
Eesti Psühhi­aatrite Seltsi president

Psühhiaatrilise abi suurimaks probleemiks Eestis on endiselt haiglavälise abi vähene kättesaadavus, pikad järjekorrad. Märksa rohkem tuleks kasutada psühhoterapeutilist ravi.

Probleem on eeskätt haigekassa ressursis, samuti peaks ambulatoorset psühhiaatrilist abi teadlikult ja sihikindlalt arendama – tervishoiujuhid eelistavad sageli aparatuurset meditsiini.

Järjekorrad on probleem, sest teatud olukordades peab inimene saama vastuvõtule viivitamatult. Samas ei saa me öelda, et sellega just Eestis väga halvasti on, sest nii kipub ka mujal Euroopas olema. Õnneks on Eesti perearstid iga aastaga järjest tublimad ka psühhiaatria probleemide lahendamisel.

Masu hakkab ühel hetkel tunda andma ja inimese vastupidavusel on piir. Kasvav pikaaegsete töötute hulk tähendab paratamatult ka inimesi, kel on rohkem vaimse tervise probleeme. Eesti riik võiks haavatavamatele gruppidele rohkem tähelepanu pöörata – lisaks töötutele liigitaksin siia alla käitumisprobleemidega noorukid ja lapsed.